Looming

... umbes paar päeva peale Raineri kontserti Niguliste kirikus, kus samavääristusid Antonis Anissegos - orelil , klaveril (Kreeka) & Brendan Dougherty - trummidel , läpptopil (USA)

Andres Lõo: Sa pole ammu Eestis kontserte andnud, kas kontsert Nigulistes ja Tartu Peetri kirikus jääb seekord ka viimaseks?

Rainer Jancis: Seda näitab aeg. ( paar aega hiljem tulid ka Metro Luminali kontserdid Tallinnas ja Tartus; täisraud seega.. A. L. )

A: Sinu nelja aasta tagune muusika on kaunis erinev praegusest. Kuidas nimetad seda, mida praegu teed, seda, millega Nigulistes esinesid?

R: Ilmselt kuulub see improvisatsioonilise muusika valdkonda. Maailmas on see hetkel väga levinud, sellist muusikat tehakse palju…

R: Tembeldatakse või? Tead, ma ei ole eriti hea muusika lahterdaja. Mind determineerimine ei huvita. Mind on alati huvitanud crossoverid, need valdkonnad, mis on kusagil seal piirimail, mitte keskel.

A: …ja mitte ainult stiililiselt, vaid ka instrumente valides – „häälest ära klaver“, Georg Otsa isa klaver ja orel… miks mitte?

R: Selle klaveriga oli minu arust huvitav eksperiment. Kaks klaverit olid nurkapidi koos, üks kus oli see loomulik, viiekümne aastase seismisega tekkinud häälestus, teine siis see hästitempereeritud klaver (klaviir – Bach: A. L.) Üldiselt on mul plaanis klaveri häälestamisega rohkem eksperimenteerida, tööd teha, huvitavaid resultaate saavutada. Olen seda teiste pillidega varemgi teinud. Sellist asja nagu „vale häälestus“ ja „õige häälestus“ ei ole olemas.

R: Antonis on mu hea sõber ja kui ma talle helistasin oli selge, et üritusest saab asja. Me sobime. Mõlemad muusikud tahtsid väga tulla.

R: Tead, ausalt öelda, ma ei teagi. Antonis saatis mulle pika biograafia, kuid see pole mul peas.

R: Seda kindlasti. Antonis on mänginud mitmete maailmanimedega. Pole ka oluline. Noh, mulle on ükstapuha, kas ta on nendega mänginud või mitte, minu suhtumine Antonisesse ..hh, sellest ei muutu. Mulle lihtsalt meeldib, mida ta teeb ja see on kõige olulisem. Võib-olla on ta isegi parem neist, kellega koos ta midagi teinud on, mai’tea.

A: Sa kasutad ka elektroonilisi abivahendeid, viimasel ajal vähem. Liigud rohkem elusa heli poole?

R: Suurima heameelega kasutan akustilisi instrumente põhiliste helitekitamise vahenditena. Teinekord võib sinna ka maitsekalt elektroonilisi vidinaid tekkida, kuid see pole eesmärk. Mõte on selles, et muusika ise on oluline, vahendid pole olulised. Pole mõtet tõmmata piiri, et näe, siit edasi ei tohi minna…

Mulle tundub, et Eesti muusika on olnud mingisuguses lahterdamise palavikus. See on identiteedist kinnihoidmine.

R: Muusika ei pea olema kinni identiteedis nagu mingi dress code. Iga inimene peab kandma neid riideid, mis talle sobivad; mis talle loomulikult sobivad – tema keha, oleku ja vajadustega. Minu meelest on muusika kuulamise kultuur muutunud üsna kehvaks, mujal maailmas ja eriti Eestis. Seda peaks taaselustama, tagasi tooma.

A: Meelelahutus, muidugi, on eraldi kategooria. Siiski tuleks muusikat suht lahus hoida teistest elementidest – et kõik ei seguneks mingiks värviliseks kisselliks kitkutud broileri kintsuleemes. Klubilik vorm on selles mõttes kuulaja ära rikkunud. See on liialt artistlik keskkond, palju müra, see kõik võtab muusikalt selle võlu ja sisu, sügavuse ja salapära (selle mõtte ütles välja Tõnis Kahu, EE, Areen “We Will Jazz-Rock You” 22.04. 03.)

R: Jah, aitab küll sellest kõrvade rikkumisest suitsustes klubides, kus on juba füüsiliselt äärmiselt ebameeldiv olla. Kui sa kuulad kõva muusikat, siis sinu vastuvõtuvõime kaob ära juba mingi kolmekümne minutiga.

A: Samas, kui tegemist on mingi müraprojektiga, siis seal me ei räägi paljalt „muusikaelamusest“. See on füüsiline kogemus ja muu selline, mis sõidab sulle kuhugi taga-ajusse..

R: Sellest ma saan aru, see on teine valdkond. Seal mängitakse erinevate tugevustega jne, kuid kasulik see ei ole...

A: Eksperimenteerimine nõuab ohvreid. Valu pole eraldi eesmärgiks. Poindiks on ju "uusi maid avastada". Sa oled ise ka sellist luubikeskset muusikat teinud.

R: Olen muidugi. Tegelikult mulle tundub (luubi- ja klubiteemal A. L.), et üleüldse… Mina ei ole ennast kunagi püüdnud klubikultuuri sättida. Kui kellelegi nii tundus, siis sai ta millestki väga valesti aru. (Raineri elektroonilise projekti nimi oli Modern Ethnic ning Metro Luminali viimasel mängijal toetus R. olulisel määral sämplerile – plaat SINUS, A. L.)

Kui ma tegin Eestis elektroonilist muusikat, siis paljud inimesed arvasid, et ma üritan teha klubimuusikat, aga tuleb ilgelt sitalt välja. Et ei ole nagu päris. Vastupidi, ma tegin elektrooniliste vahenditega t e i s t s u g u s t muusikat, mis küll teatud määral sarnanes klubimuusikale.

A: See tuli ja tuleb kohatust võrdusmärgist klubi- ja elektroonilise muusika vahele. Mõttetu lihtsustamine, mõned teevad seda.

R: Ma saan sellest aru. Mis üldse o n klubimuusika, mis on elektrooniline klubimuusika? Idiootne termin.

A: Meil on siin mitu olulist teemat olnud. Ajakirjanduses tihti lihtsustatakse ja niimoodi sildid tekivadki – teisalt, võib tekst muutuda raskesti jälgitavaks, kui kõiges eeldatatakse publiku sügavat erudeeritust.

R: Noh, iseenesest on see ju huvitav probleem – kuidas kirjeldada muusikaelamust. Täiesti aktuaalne probleem. Paljud inimesed on mult küsinud, mis on sinu muusika mõte, aga muusika mõtet on verbaalselt võimatu väljendada. Kui saaks kuidagi muusikat verbaalselt väljendada, leida sellele täpne verbaalne vaste… Sa saad võibolla väljendada seda tunnet, mida muusika sinus tekitab, eks ole, kuid siis kuulub see rohkem poeesia valdkonda, mingi haiku ..hh

R: Olen pannud tähele, et muusikast kirjutatakse läbi võrdluste. Käivad kusagil kontserdil ja võrdlevad siis millegagi, mis sellele sarnane on, aga nii ei saa ju teha, onju.