Ühel maikuu õhtupoolikul tundsin midagi psühhedeelilist õhus olevat. Järjekordne EXPORT sündmus Pärnu maantee veel nimeta Loomingulises Keskkonnas oli aset leidmas. Nihutasin sündi õlale ja läksin chekkama. Lisaks p0rti, Masina ja Lksi laivile toimusid Yo-Yo Rekordite ja Egsboksi presentatsioonid ning peaesinejaks oli keegi Itaalia professor ja sound freak  Roberto Paci Daló. Päev hiljem haarasin mehel kuuesabast ja esitasin mõned pitsitavad küsimused.

Tunnen Sind eksperimentaatorina, kuidas see juhtus?

Tegelikult ma alustasin “normaalse” muusiku ja heliloojana− õppisin klarnetit, mängin ja  armastan seda pilli tänini. Kirjutasin ja kirjutan  muusikat ka noodikirjas, kuid samal ajal, 80-te  lõpust alates, hakkas mind väga huvitama digitaalne tehnoloogia− selle mõlemad suunad,  sampling ja nn puhas elektroonika.

Mis vahe neil on?

Noh saad aru, kui ma töötan elektrooniliste vahenditega, ka süntesaatori puhul, ei kasuta ma  kunagi helisid ning hääli, mis on traditsiooniliste  instrumentide simulatsioonid. Kui sa mängid Yamaha süntesaatoril, kõlab see ikka ja alati nagu Yamaha... kaasaegsed süntesaatorid ju ei  sünteesi helisid, vaid pakuvad juba valmis helindeid. Niisiis, EI libaviiulile, EI libaklaverile, EI mis tahes imitatsioonidele... see on ju nii tavaline  ja igav! Kuigi paljud kasutavad valmis saunde, mina nii ei tee, põlgan sellist lähenemist. Mulle meeldib töödelda analoogsüntesaatori saunde  sämpleri abil,  sämplin olmehelisid tänavalt, inimhääli, kõike mida leian meid ümbritsevas helimaastikus.  Samuti armastan “vanu klassikuid”−  Moog sünti jne.

Helidega katsetamise ajalugu on üüratult pikk, millises suunas toimub areng praegu?  Ilmselt on see küsimus, mida inimesed tänapäeva  ambient´i või avangardmuusikat kuulates  endalt küsivad.

Armastan mõelda, et muusika on pisike osa millestki kirjeldamatult suuremast, Helist− muusika  ja heli, need on kaks erinevat asja, heli on  “suur”, muusika on “väike”. Helil on mingi kummastav jõud... Sellepärast räägingi “helimaastikest”, räägin kohast, kus hetkel  viibime, kuulamas  inimesi, saad aru, hääli (parasjagu kimab reanimobiil kusagil tänaval)  või sireene, mida iganes… See on see meie Helide Maailm, see on  miski tohutult suurem, kui  muusika, sest saund kompab ruumi füüsikalisi iseärasusi. Ma mõtlen, helist lood sa oma Ruumi, selle “nähtamatu  arhitektuuri”. Ja igasugused elektroonilised “mänguasjad” on siin  suuresti abiks.

Sa ütlesid “nähtamatu arhitektuur”, kas näed paralleele teiste aladega, füüsika-,  matemaatika-, keemia-, kunstiga?

Muidugi, eriti elektroonikaga töötades mõtlen ma arhitektuuri keeles… hooned, tänavad, linnad... vägagi selles suunas.

Viimasel Avanto Festivalil Helsinkis rääkisin juttu kahe tüübiga, kes end
“The User´iks”  kutsusid. Üks neist on muusiku, teine arhitekti  haridusega ning nad esinesid, muide, varem  ka Tallinnas “Symphony for Dot Matrix Printers´” nimelise  heliteosega. Lavale olid üles  seatud viisteist printerit ja kuvarid. Neisse sisenev  tekst kihutas kogu kaadervärgile elu sisse ja ruum  täitus veidra räginaga . Ekraanidel siras sünkroonpilt. See näikse olevat moodne mõtlemisviis − mõelda muusikast kui  arhitektuurist või millest iganes...

Installatsioonidega töötades on see iseäranis ilmne. Mulle väga meeldib luua heli-installatsioone,  enamasti sound ambience´ installatsioone. Kuid  seda tehes, ei kasuta ma igavat ready made muusikat, mängin helisagedustega, väga laia helispektriga, hästi kõrgete ja hästi madalate  sagedustega. Võrreldes teiste kunstivormidega peidabki siin ennast heli ilu− heli on väga  füüsikaline. Ühest küljest teoreetiline, teisest jälle nii  konkreetne, sest heli on seotud kindla ruumiga.  Võtame näiteks “nähtava maailma”, ma ei tööta kunagi visuaalse materjaliga, vihkan  televisiooni! Vaata, ma ei saa panna telekat ruumi, sest ma pean alati mõtlema projektsioonile,  pole oluline, kas on tegemist abstraktse või  figuraalse videoga. Visioon muutub valguseks, mis  on asetatud teatud ruumi, et luua paralleelne, “nähtav“ arhitektuur (mitte küll nii konkreetne,  kui  “päris” arhitektuur) helidest koosnevale “nähtamatule” arhitektuurile. Kogu atmosfäär vormub  liialt spontaanselt.

Ühesõnaga, Sa püüad laiendada arusaama helist, selle olemusest ja iseloomust?

Jah, instrumendid, need on tööriistad, strateegiad, meetmed, võimalused “katsuda” ja “näha” heli  ning tunnetada seda ümbritsevat ruumi.

Räägi oma koostöödest.

Need on sisult ja vormilt väga vaireeruvad. Inimesed, kellega koos töötan, on tegevad erinevatel  suundadel, mitte ainult elektroonilises  muusikas. Nende seas on  jazz muusikuid, klassikalise  avangardi viljelejaid etc. Olulisimaid kollaboratsioone on mul David Moss´iga, kes elab  praegu Berliinis, USA päritolu vokalist ja perkussionist. Me oleme nüüdseks umbes kümme  aastat koos töötanud ja David on tõesti... üks suurimaid muusikuid, keda tean. Kuid, teiste seas  olen palju esinenud koos Rupert Huber´iga, mis tähendab Toscat, Richard Dorfmeisteriga  ja Scanneriga.  Järgmisena esinen koos Philip Jeck´iga Inglismaalt (“who works exclusively with records - no electronics/samplers”). Kirjutan  muusikat Kronos Quartetile, keelpilli kvartetile San Fransiscost ning esinesin ka koos Ameerika minimalistliku klassikalise muusika helilooja  Terry Riley´ga. Mind on väga palju mõjutanud ja õpetanud mõned projektid ja nendes osalevad heliloojad-muusikud, kellega mind seob suur  sõprus. Neist kõige olulisem oli John Cage. Mul oli tavaks igal aastal korra New Yorkis käia ja sellistel puhkudel külastasin tihti John´i. Tegime koos  süüa, kuulasime muusikat, rääkisime elust, John viis mind kontsertidele, me olime väga lähedased… seda on võimatu kirjeldada. Teine sarnane suhe on mul Robert Ashley´ga.

Mis ühendab kõiki neid inimesi?

Tegelikult... tahan öelda, et mulle meeldib teha erinevaid asju, kummalisi asju. Kollaboratsioon Huberi või Scanneriga on rohkem minimalistlikku laadi ja ma naudin seda, sest see on vorm, mis on väga avatud. Samas teen koostööd ka Ungari folkmuusikutega, mulle meeldib  traditsionaalne muusika, väga kõrgele arenenud muusika. Ma ei ole folkmuusik, aga mind rõõmustab võimalus tuua need inimesed kaasaegsesse  helimaailma, sisuda neid tänapäevaste väljendusvormidega.

Seega, need on inimesed, kes ei sea oma loomingule ja loomingulistele vahenditele piire?

Jah. Basically, I just want to have fun! Süvitsiminemine ei pea alati tähendama midagi kurba ja tõsist, see ei ole puhmaskulmse professori mängimine orkestrantide ees, see pole minu  rida.

Mis põhjusel oled tulnud Tallinna?

Tulin, sest osa minu tööst on töötada teatris, olen teatri direktor. Mind huvitavad siinsed teatrid, etendused ja koproduktsioon kohaliku tantsuteatri  struktuuridega – Kanuti Gildi hoone inimeste ja Von Krahliga. Esindan oma kompaniid, Giardini Pensilit, mis tähendab “rippuvad aiad”. Töö  tulemusena valmib tükk, mis esietendub oktoobris Ateenas ja kuna üks tantsijatest on pärit Tallinnast, siis tulin, et temaga kohtuda, töötada ja pisut filmida. Olen Eestis teist korda, esimene kord viibisin siin seoses Baltoscandaliga.

Tagasi muusika juurde tulles. Olen palju mõelnud, kuidas lähendada inimesi sellele nö keerulisele muusikale, kuidas muuta sellist  muusikat vastuvõetavaks, arusaadavaks, kuidas viia see muusika laia kuulajaskonnani?

Kõik oleneb esitlemisviisist. Sa võid ju teha täielikku noise´i, aga kui presenteerid seda õigel moel, jõuab mõte kohale. Minu kogemused näitavad, et visuaalid aitavad väga kaasa. Inimesed on kuulamise ajal midagi vaadates mingil moel hoopis tolerantsemad. Nad tunnevad ennast  mugavamini. Samuti nagu filmi on hõlpsam jälgida koos saundträkiga. Ütlen veelkord, asi on esitlemisviisis, independent producer´itel on just praegu parim aeg loomingut distribuutida. Nagu näiteks need Austria tüübid, Krüder & Dorfmeister, nemad töötavad iseendale. Või siis Björk,  kes on ju popstaar! Ka tema annab ennast ise välja, ta ei pea selleks näiteks Virgin´isse minema. Tänapäeval on see võimalik!

Oled ringi liikunud, oled näinud maailma, on uue kümnendi algus– aeg mil tõusevad esile uued suunad, puhuvad uued tuuled  organiseeritud helide maailmas. Ehk Sina tead, mis tuleb järgmisena?

Oh, jumal, pole aimugi! Mul pole ülevaadet… kuid arvan, et tänu huvile analoog- ja elektrooniliste instrumentide ja sämplimise vastu, ollakse  valmis kuulama helisid uuel viisil. Rääkimata digitaalse tehnoloogia ajaloost, on sample´i kasutamise ajalugu väga pikk…  barokkmuusika  põhineb samuti sämplimisel, uusromantika ajastu– Liszt või de la Basso(?) variatsioonide kallal töötamas. Neis kõigis on erinevat laadi  sämplimist, kuid tänapäeval on see muidugi lihtsam, läbi sämpleri on võimalik kasutada “the real thing´i”, võid salvestada ükskõik milliseid  helisid, ilma midagi simuleerimata. Ühesõnaga, väga palju on küll muutunud, kuid ma ei oska nimetada seda Uue Aja Märki.

Dalò´ t intervjueeris Andres Lõo