Tere tulemast vestlusele “Kraftwerk meie peas” ehk Kraftwerki ümarlauale, 6. mail Von Krahli Teatri väikeses saalis.

                                  I  vestlus         Hanno Soans & Anders Härm & Marco Laimre

Esmalt siis olen mina, Hanno Soans, modereerija rollis ja Anders Härm ja Marco Laimre mõtisklevad Kraftwerki kohast kultuuris. Selles plokis üritame ehk sillata neid asju üldisemalt, luua seoseid kaasaegse kunstiga ja rääkida sellevõrra vähem muusikast, et sellest tuleb tõenäoliselt enam juttu vestluse teises blokis, mida modereerib Andres Lõo.
Ma arvan, et kõige olulisem asi, mida me peame tegema alustuseks, on vaatama kuidas ja millal Kraftwerk meie ellu astus. Kraftwerki üks kuulsamaid hitte, “Autobahn” valmis samal aastal kui mina sündisin, 1974, nii et võib öelda, et põhimõtteliselt on see lugu mind saatnud kogu elu, teadvustudes erinevates kontekstides. Tuletades meelde nõuka-aegset “Maailm täna” saatekõlli, siis ilmselt oli see esimene tükikene Kraftwerki, mis teadvustamatuna minuni jõudis. Erinevates kontekstides olen uuesti avastanud, et ot-ot-oot, siin on nüüd midagi jälle Kraftwerkiga tegemist, kuni sinnamaani, et oma kunstiteaduslikke artikleid kirjutades on meil Andersiga tulnud kirjutada ka Kraftwerkist. Võib olla sellisest isiklikust plaanist võikski alustada.

Anders Härm: No ma ei tea, võib-olla Marko räägib ära oma kogemuse...

Marko Laimre: Tere. Hääle nimi on Marco Laimre, c-ga. Mul on kaks sügavalt isiklikku kogemust ja ma ei vähendaks ühte teise arvelt sugugi. Tõenäoliselt nagu paljude meie jaoks, on minu esimene kogemus pärit Eesti Televisiooni saatest “Estraaditähestik”, kus nad siis, ma nüüd täpselt ei mäleta aastat, see võis olla 1979 kuni 81, näitasid Kraftwerki, jah, võib öelda, et videot, sel ajal. See oli siis “I am a Robot”, mis ilmselgelt jättis ka väga tugeva mulje, milleskit teistsugusest. Teine hullem kogemus, niisiis Kraftwerki taasavastus, aastast 92, eelmine sajand, tuleb meelde seoses looga “Tour de France”, mis saatis pooleteise aasta jooksul igasugust kunstitegemist Kunstiülikoolis.

AH: Mul muidugi midagi nii põhjapanevat pole vastu käia. Minul tõenäoliselt on sarnane kogemus nende Eesti Raadio kõllidega, mis olid täiesti süüdimatult neilt pihta pandud, ilma igasuguseid autoriõigusi järgimata, neilt lihtsalt ära varastatud. Aga teine pisut isiklikum kogemus on puhtalt kunstiajaloo vallast. Mäletan, kui olin noor ja uljas ja huvitusin modernismi ajaloost, siis seoses futurismiga, sellega väga pinnapealselt tutvudes, siis analoog Kraftwergi masinteadvusega üllatas mind ja tekitas kohe kõikvõimalikke kultuurilisi seoseid nende kahe nähtuse vahel.

HS: Kas võib öelda, et sa olid Kraftwerki kaudu enda jaoks selle teema ära kodustanud ja leidsid selle siis kuskilt varasemast kihistusest, kultuuriloolise tolmu seest?

AH: Jah, umbes niimoodi. Või toimus see paralleelselt. Teadmine futurismist jõudis minuni oletatavasti umbes samal ajal, kui teadmine Kraftwerkist. Teadvustamatul tasandil toimisid muidugi need raadiokõllid, mis tundusid jõle shefid olevat sellel hetkel, kui raadiost lasti enamasti mingeid Vikerviise.

ML: Vaevalt Anders, et sulle sel hetkel tundusid raadiokõllid shefid olevat. Vaevalt sa üleüldse sel ajal oleksid olnud võimeline rakendama selliseid kategooriaid: sheff raadiokõll...

AH: Ei noh! Ansambel Vitamiin või mille kuradi saatel minu varajane lapsepõlv möödus. Minu varajane lapsepõlv jääb sinna kuhugi 80ndate algusesse... Ma pakun, et siis igal juhul tundusid need Kraftwergi kõllid väga lahedad.

ML: Loomulikult, see on siuke kaasaantus. Kuid vaevalt, et sa ka teadvustasid tol hetkel, et need on Kraftwerki kõllid...

AH: No kuskilt ma selle teabe hankisin ka millalgi. Küllap mõned aastat hiljem.

HS: Üks asi, kui nüüd Kraftwergist rääkida ja üritada seda tuua mitte nii konkreetselt popmuusika innovatiivsuse või mingi popfenomeni tasandile, siis üks teema, millele tasub mõelda, sillates Kraftwerki kaasaegse kunstiga, on kindlasti masinteadvuse teema. Huvitaval kombel juba eelpoolmainitud “I am a Robot” sai kohe Eestis väga populaarseks. Ja ühtlasi meenub ka selle koduses versioonis cover. Me siin eelnevalt vaidlesime, et kust see pärit oli. Mina olen seda kuulnud ühe “Kuldse trio” kasseti pealt, see hirmus populaarne “Mina olen Robert”, kus kiiresti kodustati ära see nunnu, mahe, äärmiselt klisheelik rütm ja peletati kohe kõik see masinlik ja asubjektiivne. See on minu arust omamoodi huvitav kodustamismehhanism.

ML: Hanno, me peaksime vaatama tegelikult natuke ajalukku ja siis me näeme põhimõtteliselt seda, et masin inimese ja robotroonilise, uue inimese kultus, algab kusagilt aastast 1916. See oli utopist kommunistide poolt täiesti teadlikult kultiveeritud ideoloogia uue inimese tootmiseks, mille tegelikult algne suur kaasosa on inim-masina leiutamine ja arendamine. Kahtlemata mingitel aastatel Nõukogude Liidu alguses oli see ametliku ideoloogia osa, kuid loomulikult, kui utopistlik, see lükati kõrvale. See, mida ma tahan öelda, et see masininimese kontseptsioon Nõukogude ideoloogias tegelikult kogu aeg säilis, selline ülepakutud industriaalsus.

AH: Mina pakun, et idee masina ja inimese sümbioosist, või siis elutu mehhanismi elluäratamine on võrdlemisi vana kultuuriline kontseptsioon. Masin-inimene on sellest üks edasiarendus, sest see on kultuuri üks fundamentaalseid ihasid.

ML: Ma olen sinuga täiesti nõus, aga põhimõtteline vahe on siin selles, et sellest sai üks ametliku ideoloogia tugevaid osasid.

AH: Ja-jaa. No aga see algab tõenäoliselt kuskil 16. sajandil kõikvõimalike iseliikuvate masinate ideedega. Alates Leonardo da Vincist.

ML: Mis siis hoogustus barokis kõikvõimalike robotroonilistele aparaatidele sarnanevate nähtustega, mille nimi küll polnud toona mänguasjad, vaid need olid ikka veel päris asjad.

HS: Aga üks asi, mis Kraftwerki puhul oluline selles image´is, mida nad kasutusele võtsid – ja mul on tunne, et seda tajuti ohtliku, kummastava ja võõristavana – on see, et kõik need samad tõelisteks kultuuriklisheedeks muutunud mehhaanilise inimese kujundid, võtame me siis Fritz Langi filmi “Metropolis” või Capeki “RORi”, kogu selle esteetika, mis 20ndail ja 30ndail kehastas mingisugust kõrgelennulist ja roosat tulevikku, mille nimel võis oleviku mängu panna, oli ilmselgelt selleks hetkeks, kui Kraftwerk selle image´i tarvitusele võttis, muutunud õõvastavaks, hirmutavaks, millekski, mida sõjajärgse lääne tarbimisühiskond soovis ajaloo kolikambrisse lükata...

ML: Hanno, me peaksime siiski väga tugevalt vahet tegema... Selline positiivne robotrooniline käsitlus asjadest... Mis on väga oluline, on märkida, et sõna robot tuleb slaavi keeltest ja tema juured võivad olla kuskil seal sõna rab ehk siis "ori" kuures, sõnast rabotat, ehk siis "tööd tegema" – niisiis, mis selle roboti sõnaga kaasas käib, on kujutlus kellestki või millestki, mis teeb tööd kellegi eest. Aga selline negatiivne tähendus tuleb sisse siiski alles 50tel ja tuleb see otse Holliwoodist, seoses kommunistlike paranoiadega. Euroopas oli olemas tõepoolest enne sõda teatav zombie-kultuur. Me teame neid õudusfilmide algusajast, kus figureerisid mitte-inimesed, kuid need pole päris samad asjad, need pole tehnoloogilised leiutised, pole robotid. Nad võisid Frankensteini leiutistena olla mingid biomehhanismid, kuid need pole robotid ja siin tuleb selget vahet teha, et need on natuke erinevad asjad.

AH: Kraftwerkil on minu arust puhtalt formaalne sarnasus, mille nad siis ära tajusid, et vene keeles robot või rabotnik on tööline. Et rabotnik kui töötegija on halvustava tähendusega ja viitab orjale. Kuna neil see laul juba oli olemas, tegid nad sellest ka mingi venekeelse versiooni.

ML: Kui keelest rääkida, siis Ameerika koduabilise nimetus, läbi Heinleini oli siiski Waldo. Need olid Waldod, kes tegid töö ära.

HS: Katsusin leida Eesti kunstist mingeid näiteid masinteadvusest ja esimene asi, mis mulle meenus, on muidugi klassika, Leonhard Lapini “Naine masin". Ma hakkasin mõtlema, et mis Kraftwerki puhul on kõige olulisem, on see, et nad samastavad ennast, nad ütlevad “jaa - mina olen masin”. Nad jaatavad subjekti masinlikkust. Kui see on veidi radikaalsem samm, siis Lapini puhul on see masin siiski mingisugune tundmatu.

AH: Lapini puhul on kindlasti naine, kui totaalselt teine ja naine, kui “naudingumasin”. Sellesse seeriasse on vana avangardisti shovinism sisse kirjutatud. "Naine masin" seeria on mingis mõttes parafraas Marcel Duchamp` “Suurele klaasile”, mis on teoreetilisel tasandil poissmeestemasin ehk masturbasioonimasin.

ML: Või siis võtame Picabia töö Ameerika tüdrukust pooleldi paljana ja siis pildi peal oli klassikaline süüteküünal sisepõlemismootorist.

AH: Duchamp´l on mõningatel vähemtuntud piltidel lapskarburaatori motiiv sees.

ML: Lapini naine-masina kõrvale tahaks siiski paigutada Kaarel Kurismaa kuulsa teose. Kuigi see ei haaku otseselt masina või masinlikkuse mõistega, kuid tugev popkultuurne nukuelement on selles ometigi sees. Kuidas, Anders selle teose nimi oli... Mina ja põld või midagi...

AH: “Inimene põlluserval”.

ML: Töö on tegelikult autoportreeline. Seal on hästi tugevalt sees selline nuku või masinväärandumise aspekt ja mis on tegelikult, tundub palju lähemal Kraftwerkilikule attitude´ile, kui Leonhard oma, oleme ausad, tegelikult formaalsele käsitlusele ääretult shovinistlikule pealegi.

HS: Üks asi, mis on ohtlik, kui hakata tõsimeeli targutama ja seda masina kujundit läbi 20nda sajandi vedama, on hakata Kraftwerkiga seoses rääkima alateadvuse kujutelma muutumisest millestki, mis oli loomalik, animaalne ja ohjeldamatu, millele ei andnud d päitseid pähe panna, millekski mis on masinlik, poststrukturalistlik iha-aparaadi kujutelm. Tõenäoliselt oleks turvalisem Kraftwerki silmas pidades otsida paralleele kollektiivse teadvuse vormina teostatud kunsti puhul, näiteks bändi-identiteediga kaasaegse kunsti puhul, seoseid staari-teemaga näiteks. Lugedes ühte Kraftwerki intervjuud, kus Hütter ja Schneider ütlesid, et nende üks unistus oli – ei nad ei kasuta sellist sõna “unistus”. Nende üks kujutelm oli, et Kraftwerk on raadiojaam, et ta on nagu “saatja”, mitte grupp inimesi, kes teevad bändi, vaid mingi masinlik, ühisteadvuse katus on seal peal.

ML: Nüüd on hästi huvitav see, et oleks vaja teada, et kõigepealt oli bändi nimi “Organisation”, mis on hästi huvitav, sest organisatsioon võib olla ükskõik kuidas kokku pandud ükskõik millistel alustel töötav. Ja et nad vahetasid selle äärmiselt suunatud vektoriga mõiste vastu, jõujaam, Kraft werk, mis toodab energiat. Ega midagi, puhtalt rokk-kultuuris on eestis ainuke, mis sellele kõrvale on panna, on “Generaator M”, eksole.

AH: Nende personaalsed taustad on olulised. Kõik nad ju flirtisid 60ndate lõpus kunstiga, üks neist oli vist isegi arhitektiharidusega, see teadmine masinteadvuse ajaloost oli neil algusest peale olemas.Nad ekspluateerisid 20 sajandi avangardi oma imago loomisel üpris selgelt. Nende suureks lemmikuks oli Stockhausen, kes mõjuts otseselt Fluxus-liikumist 60ndatel aastatel Ameerikas, eks ole.

ML: Aga olgem ausad, Fluxus liikumine saigi põhilise impulsi alguse muusikutest.

AH: Päriselt see ei vasta tõele. Seal taga on selline väike käik, et Marcel Duchamp, kes tõi kunstilise readymade´i mõiste mängu, siis John Cage, Duchampi talendi tõeline austaja tõi sisse muusikalise readymade´i mõiste avangardkultuuri. Duchamp, Cage, Stockhausen moodustasid pinnase kuhu Fluxus hakkas iseennast rajama, eks. Selleks ajaks kui Kraftwerk alustas oli see mõisteaparaat kinnistunud peaaegu et ametliku paradigmana. See mida Kraftwergil oli vaja teha oli see kantida üle popkultuuri valda. Ja me teame väga hästi, et see ei juhtunud kohe, vaid alles 70ndate keskpaigas, kui nad loobusid päris juhuslikest helidest, kus juhuse asendas masin, nende loomingus.

ML: Kui sa lubad, vahelepõikeks... kui sa räägid niiöelda Kraftwerki tööriistakastist, siis see on põhimõtteliselt täiesti õige, mis sa enne rääkisid, ma olen sinuga täiesti nõus, kuid kui me vaatame Saksa elektroonilise kunsti varasalves natukene ringi, siis me ilmselgelt ei saa ka Kraftwerki puhul, seda enam et nad alustasid 1968, siis me ei saa üle ega ümber Peter Thomasest, tänapäevaks siiski vägagi tunnustatud elektroonilise kunsti pioneerist Saksamaal. Tema põhiamet oli kirjutada või toota täpselt samasuguseid vahekõlle televisioonis ja taustamuusikat kõikvõimalikele hullumeelsetele ulmeseriaalidele. Mis tegelikult kuuekümnendate lõpuks oli saavutanud sellise taseme, et me võime suure üldistusega väita, et Kraftwerkil oli elektroonilise muusika, või soundibaas popkultuuris. Tehnika oli arenenud lõpuks sinnamaani.

HS: Kuna meil oli juttu Fluxusest, siis tuli mul vahepeal meelde meenutada, kust Kraftwerk pärit, Düsseldorfist eks, ja kui üldse millegagi kunstikultuuris, siis seostus 60nate lõpus Düsseldorfis just Joseph Beuysi nimi kaasaegse kunstiga. Ja kui me mõtleme Beuysi suunda kuhu ta arendas Fluxuse külma ja masinlikku juhusemängu, siis võib öelda, et ta muutis selle väga autobiograafiliseks, psüühiliselt painavaks traumade ravimisele keskendunud kunstiks, siis on väga üllatav, et sellest kontekstist kerkib välja Kraftwerk ja on nii diametraalselt vastupidine Beuysile kui üldse võimalik on.

ML: Põhimõtteliselt niimoodi võib mõelda, kuid me peame arvestama ikkagi, et 60ndate lõpuks oli popkunst saavutanud võrdlemisi suure tuntuse ja seda ka Saksamaal . Teine asi on ka see, et me peame natuke arvestama olukorda, mis Euroopas valitses. See oli ääretult tihedalt läbi põimunud omavahel. Inimeste suhtlus näiteks. Väga raske on omavahel teha vahet näiteks linnadel Düsseldorf, Frankfurt ja Berliin. Need erinevused olid väga väikesed. Ärgem unustagem et samal ajal käis ka teatav vastupanuliikumine ja mäss Euroopas ja üleüldse maailmas. Vaevalt saab seda nähtust seostada konkreetse linnaga.

AH: Samal ajal võib see tunduda täiesti loogiline, elementaarne käik see, et noorem pealekasvav põlvkond vastandab ennast eelnevale põlvkonnale.

HS: Tõin Beuysi mängu, et jõuda taas ühe huvitava katkeni ühest Kraftwerki intervjuust. Beuys oma põhirollina nägi eks ole seda, et ta shamaanina teeb taas võimalikuks mingite Saksa rahva komplekside kõnetamise. Üks üllatavamaid lõike millega ma Kraftwerki intervjuusid lugedes kokku puutusin oli see kuidas nad räägivad oma muusikast kui kaasaegsest folgist, rahvamuusikast. Nad räägivad sellest , et see on masinate ja tehaste ja autobahnide ja raadioülekannete maailm, mis moodustavad meie loomuliku keskkonna, meie teadvuse alused ja meie oleme Euroopa kaasaegsed folkmuusikud. Kusjuures väga huvitav on see, et nad tõepoolest kogu aeg ajavad seda Euroopa juttu, mis oli minu jaoks täiesti üllatav: me oleme Euroopa kaasaegne folk.

ML: ma võin muidugi eksida, kuid see on selline selgelt natsioonikeskne ülbus, et “Euroopa, see oleme meie”. Kui me laseme käiku industriaali mõiste, siis industriaalsus seostub mandri Euroopas siiski eelkõige Saksamaaga ja midagi pole teha. Kui me räägime Autobahn´idest, siis klassikaline müüt on ikkagi, et Autobahnid, kiirteed said arengu sisse 34 aastal ja see on selline ühtaegu positiivne ja negatiivne märk natsisaksamaalt see kõik on tugevalt seotud kõikvõimalike Saksamaa ja sakslaste kohta käibivate müütidega.

HS: Kujutelm industriaalsusest, kui me võtame 19 sajandi, siis see vaieldamatult pärines Inglismaalt ja see töötab kuni 80ndateni, kui me tuletame meelde Throbbing Gristle´i nimelist bändi ja nende Industrial Records´it, mis alustas Kraftwerki Klang stuudiost natuke hiljem. Aga võib olla teeme vahepeal laulupausi ja läheks “Halls of Mirrorsi” ja “Showroom Dummies´e” pealt üle konkreetsete motiivide analüüsile.


HS: Üks asi, mis on huvitav, mida võibolla popmuusika puhul alati ei tehta, on tõepoolest jälgida sõna sõnalt seda, mida laul meile öelda tahab. Kraftwerki puhul eriti, kus see jutt on normeeritud selliste üksikute, hajusate repliikidena. Me näeme, et selles laulus “Showroom Dummies” on mingi algeline narratiiv, mingi jutustus. Ma olen ka varem selle peale mõelnud, et kui meil on tõesti laulud, mida me tuhandeid kordi oleme kuulnud ja isegi kui me pole võimelised neid sõnu meelde tuletama, on need meie kõvakettale kindlasti kõrvetatud ja need on võimsaks saatetekstiks meie ajutegevusele.

ML: Selles loos “Showroom Dummies” on väga konkreetselt esil see enda samastamine nukuga, nukuga, kes siis ärkab ellu seal vaateakna klaasi taga, ta näeb, et teda vaadatakse, ta poseerib, purustab klaasi, läheb välja tänavale ja siis klubisse ja hakkab tantsima. See on see narratiiv selles loos, eks ole. Kraftwerki puhul, see kuidas nad laval liikusid, see minimalistlik tants, niiöelda, kus nad tuikusid lihtsalt ühe koha peal. See tuletas mulle meelde Fernand Leger filmi “Ballet Mechanique” (1924), kus siis Leger´le tundus ühel hetkel, et maali vahendeist jääb masinlikkuse teema käsitlemisel väheks ja ta pöördus siis filmi vahendite poole, mis sel ajal iseeneses tootsid masinlikku liikumist, kus kaadrite vaheldumine hakkiski selle liikumise robotlikuks.

ML: Kuigi Anders ma päriselt pole selle väitega nõus, et kuigi tehnoloogia oli nagu sa kirjeldasid, hakitud, siis vaevalt selle tehnoloogilise tulemi taju oli kuidagi erinev selles kuidas me tänapäeval tajume. Sest ilmselgelt see tehnoloogia oli palju sujuvam kui eelnevad kaadrite liikumised. Me ei saa öelda, et see automaatselt oleks neile olnud hakeldatud. Küllap Leger pidas ikka midagi muud selle all silmas, kui ta filmi vahendeid kasutas.

AH: Selles filmis on mitmeid sedasorti käike kus ta paneb ühte motiivi luupima. Seal on mingisugune vana tädi, kes tuleb trepist üles ja see kuidas ta tuleb mitmeid kordi. Ta rõhutab selle korduse kaudu selle liikumise masinlikkust.

HS: Aga võib olla kuuekümnendatel seda vana filmi vaadati just nii, et seal teadvustus just see, et see on hakitud materjal, uue filmi pildilise sujuvusega võrreldes.

ML: Seal pole mingit kahtlustki, et hiljem seda nii tajuti... Mida ma tahaks rõhutada enne kui me edasi läheme on see, et me peaksime tähelepanu pöörama nuku kui sellise olemusele kultuuris üldse, ja mis on Kraftwerki puhul eriti täheldatav – ma lähen nüüd oma mälestustes tagasi sinna kuhugi 79 või 80dasse aastasse, läbi Eesti Televisiooni... Tere Telepoiss! Mäletan vaidlusi neljandas või kolmandas klassis selle üle aks need olid ikka päris inimesed või need olid nukud ja mäletan isegi seda, et see jäigi lahendamaat, see probleem, sest selgelt sellises vanuses polnud kellelgi Nõukogude Liidus paikapidavaid argumente, et tõestada kellel siis lõpuks on õigus. Aga mis on Kraftwerki puhul on huvitav, et kuidas on nad suutnud selle õõvastuse, mida nukud oma parimas vormis meis tekitavad – nukid on esmalt ju mudelid, mis on kellegi poolt kontrollitavad ja seotud selle tõelise teadmisega iseendast, et me ei kontrolli keegi oma mina – kuidas Kraftwerk on ühendanud selle, ma ei saa öelda, et lõbusa, kuid hästi sujuva ja pehme meloodilisusega, mis tegelikult omavahel mitte kuidagi ei klapi.

AH: Ei noh mingil hetkel nad ju asendasidki iseennast. Üks kuulsamaid Kraftwerki statemente oligi ju see, et me asendasime ennast nende nukkudega, et kui neist bändipilte tehakse ja on vaja seista vaikselt tundide kaupa, siis need nukud saavad sellega palju paremini hakkama ja nemad saavad samal ajal tegeleda mingite olulisemate asjadega. Nad andsid endale aru, et need nukud asendavad neid täiuslikumalt, kui nad ise suudaksid olla.

HS: Kas see pole kultuuritööstuse kontseptualiseerimise katse pigem...

AH: Ka seda, jah. Aga see on ideaalmina, mille kohaselt “ma tahan olla robot”. Ja siis ma teengi iseenda kujulise roboti, kes esineb minu eest, eks.

HS: Siin vägisi tuleb meelde paralleel Warholiga ja Warholi intervjuudega, kus ta väidab, et tema tahab olla masin.

ML: Õigupoolest Warhol siiski täpselt ütles seda, et ta ongi masin, kasutades täpselt sama käiku. Warholi väide oligi, et ta maalib sellepärast niimoodi, et ta on masin.

HS: See oli siis kuskil aastal 63, kui tal olid esimesed näitused. Mõnevõrra varem kui Kraftwerk...

AH: Kuuekümnendate lõpuks, seitsmekümnendate alguseks oli Warhol täielikult...

HS: ... common knowledge.

AH: Tavateadvuse lahutamatu osa.

HS: Liikudes teise laulu, “Showroom Dummies´e” juurest “Hall of Mirrorsi juurde”, kogu see peeglifetish, peeglisaalid, foolium, staaripeeglid... Mulle on kohati tundunud, et see lugu on eriti selgelt warhollik. Kui siia peale konstrueerida sellist teoreetilist raami, siis... Kraftwerk laulab meile sellest, kuidas igal staril tuleb end peegli ees ümber konstrueerida, tuleb ennast ümber luua, uus mina uuesti kokku panna. See laul on Kraftwergi kohta ääretult õõvastav.
Mängib lugu “Showroom Dummies”

HS: No siinkohal peeglifaasi kallale. See on kuulsaim cover Lacani peeglifaasi teooriast.

ML: Ma vahepeal mõtlesin selle peale, tea kas siin ongi päris otseselt seost võimalik tõmmata, aga...

AH: See peeglifaasi asi tuleks nüüd ennem lahti seletada.

ML: Sul on see võimalus, ma räägin enne oma jutu ära. Intervjuudest on täiesti teada ju kuidas Kraftwerk fännib sellist iseenesest naljakat ja lihtsameelset bändi nagu Beach Boys. Nende kommentaar on olnud Beach Boysi kohta selline, et kui keegi kunagi tahab teada midagi 60ndate LA, või lääneranniku Ameerika kohta, siis piisab talle ainult sellest, kui ta kuulab Beach Boysi muusikat ja saab sellest kõik teada. See on siis selline dokumenteeriv attitude. Samas on nad öelnud, et kui saja aasta pärast on kellelgi midagi vaja teada Saksamaa kohta, siis piisab kui kuulata Kraftwerki. Mis puutub Warholisse, kellest sai enne räägitud, siis me teame kuidas Warhol 70ndate algusest kuni elu lõpuni dokumenteeris kõiki ja kõike. Põhimõtteliselt hõivas endale positsiooni, et mida iganes me tahame teada 70ndate New Yorki kohta, meil tuleb pöörduda Warholi poole.

AH: Aga kas teile ei tundu, et Kraftwerki kujundite ring on võrdlemisi piiratud ja nad siiamaani käitlevad neid. Nad sumpavad suhteliselt sarnastes kujundites juba lihi 30-40 aastat, pidevalt remiksides iseennast. Radioaktiivsus, robotiks olemine, Ohm, sweet Ohm.

HS: Ma hakkasin sellepeale mõtlema, et mis on Kraftwerki läbiv kujund tegelikult, selleks kinniskujundiks on logistika. Kogu aeg on nad kuskil tuuril. Nad sõidavad, see on Autobahn, see on Trans-Europe Express, liikumine ühest kohast teise... Ma mõtlesin üritades täiesti tehislikke paralleele luua, et Eesti kunstnik kes on kõige rohkem reisi, rändamise kujundiga tegelenud on Jaan Toomik. Jas sellest, kuidas see võrdlus ei klapi ikka üldse mingil moel kokku hakkasin ma...

AH: Ei tegelikult klapib, selles mõttes et...

HS: Klapib või?

AH: Vaata selle shamanismiteema, metafüüsika teema on Kraftwerkil sees täiesti olemas ja see aeg-ajalt ikka kerkib pinnale. See pole metafüüsikast puhastunud teadvus. Nad arvavad, et nad on kaasaegne folkmuusika. Kaasaegne folkartist on kaasaegne shamaan siis nende kujutlustes tõenäoliselt. Mingi shamanismiteema, mis minul Kraftwerki kuulates tundub täiesti võõras. See on muusika mis mingil juhul pole kuskilt teisest maailmast. See muusika on sellest maailmas, jaotab selle maailma aatomiteks lahti tagasi. See on väga hästi teadlik, millest see maailm koosneb. See on muusika, mis on kodus füüsikas ja keemias. Muusika, mida põrmugi ei tohiks huvitada teistpoolne reaalsus, või ütleme Jumal, aga samas, masina teemast röökides, me puutume sageli kokku teadmisega transist ja shamanismist. Me kõik tunneme neid New Age tehnofriike, kes täpselt sama retoorikat kasutavad oma retoorikas.

HS: Kas sa tahad siis öelda, et Kraftwerk mütologiseerib masina mõistet? Ma pakun, et ei, et ta pigem kasutab seda kui mingit klisheed või kontseptsiooni.

AH: Ma tahaks ka seda loota. See metafüüsiline mõõde nende eneseretseptsioonis on ainuke asi, mis mind nende puhul on alati häirinud.

HS: Aga võib olla seda ei olegi seal?

AH: Kui lugeda kõiki neid intervjuusid, siis see aeg ajalt ikka ujub pinnale.

HS: Võib olla viimase teemana, enne kui me lõpetame esimese ploki, võtaks üles midagi, mis mulle tuleb meelde sama perioodi kunstist, kontseptualistlikust kunstist, millega võiks Kraftwerki puhul paralleele tuua, et meil on vastupidi tänapäevale, kus paljud kunstirühmitused kasutavad bändi vormi, kuna see on nii kommunikatiivne ja nii pop, siis Kraftwerk tundub selles mõttes nagu kunstitehas, et ta on selge kontseptsioon ja sellega samastumine. Sol Lewitt on öelnud, et kontseptuaalse kunsti puhul sa võtad varsti mingi otsuse midagi teha ja viid selle lõpuni, sõltumata sellest kas see sulle poole pealt ratsionaalne või mõttekas tundub – sa otsustad selle idee läbi viia lõpuni. Kraftwerk on otsustanud, et ta on masin ja tema teemad on mingid masinteadvuse teemad ja here you go! Kasvõi kolm-nelikümmend aastat hiljem.

ML: See oli sul Lewittiga seoses hästi poeetiline tuletus. Kui siit nüüd jatkata, siis samas need kordused või peegelfaas, millest me ei jõudnudki lihtsalt rääkida siis või liikumise teema ühelt poolt ja teiselt poolt Kraftwerki selgelt nukulik, silepindne olek tegelikult viitavad sellele, et mingi mütoloogia sees pole võimalik minna lõpuni. Loomulikult seal kusagil tee peal peavad nad ette panema järgmise nuku, kus need teemad põrkuvad tagasi, et tekib reflektsioon, peegeldus.

AH: Ma ei arva üldse, et nende suhe maailma oleks kuidagi mütoloogiline. Nende suhe maailma on võrdlemisi adekvaatne. Neile on ette heidetud ka seda, et masinlik teadvus on ju ka natsi-ideoloogia komponent. Neile on ette heidetud, et nad esindavad ühiskonda, kus kõik toimib niiöelda nupule vajutades. Selle peale nad ütlesid, et nuga on olemas selleks, et sellega saaks kas lõigata leiba või kedagi ära tappa. Et küsimus on selles kuidas sa ühte või teist riista kasutad.

ML: Vana hea Raskolnikovi ja kirve probleem niisiis. Ei ole ju nii kentsakas see tuletis, sest eks ole ju kirveski ju üks teatud tööriist ja eks ole Raskolnikovki üks teatud subjekt, mis on täis erinevaid ihasid, tahtmisi, tõdemisi ja traumasid.

HS: Kui jätaks nüüd Raskolnikovi ja tema kirve õhku rippuma, võtaks vahepeal lonksu kohvi ja jätkaks Tõnis Kahuga, võib olla spetsiifilisemalt muusikast, seejärel.



                                  II    vestlus      Tõnis Kahu & Andres Lõo































Andres Lõo: Mina olen Andres Lõo ja minu vasakul käel istub Tõnis Kahu ja me räägime Kraftwerkist. Ühest enim tähelepanu pälvinud tänapäevasest poppmuusika fenomenist – bändist, mis on mõjutanud tuhandeid ja miljoneid inimesi. Sealhulgas artiste nagu Einstürzende Neubauten, KLF, Pan sonic, David Bowie, Laibach. Isegi Elton Johni on nende seas mainitud… tõepoolest, keda iganes. Nende muusika mõju kaasaegsele muusikale on olnud tohutu.
Tõnis, milline oli sinu esimene kokkupuude Kraftwerkiga?

Tõnis Kahu: Arvatavasti juhtus see tänu Eesti Raadiole. Tagantjärgi võin ma öelda, et võib-olla see muusika valiti sinna juhuslikult, aga selle saate pealkiri rääkis sellest, mis Kraftwerk minu jaoks eelkõige on (algselt oli juttu saatest „Piirist piirini“, mille sigantuuriks Kraftwerk oleks võinud samuti vabalt olla – A. Lõo). See räägib liikumisest, sellest mis jääb piirist piirini liikumise vahele… Või tegelikult, see saade oli siiski hoopis „Maailm täna“…

A: Jah.

T: Küsimus, mille esitaksin – kui piirideta Kraftwerki liikumine ikkagi on olnud? Kui piirideta on olnud liikumine, mida nende muusika sümboliseerib? Veel enne seda, kui me räägime robotitest ja paljust muust, ansambli põhiteema: milline motoorika kaasneb liikumisega? Ega ilma asjata ei pannud David Bowie peale esimest kohtumist Kraftwerkiga oma plaadile nimeks „Station to Station“. Seega otsene jätk Kraftwerki liikumise teemale. Raadiosignatuuriks oli Kraftwerki „Trans Europe Express“ väga dünaamiline, motoorne. Helisignatuurid on tavaliselt tunduvalt kontsentreeritumad ja staatilisemad, neist ei jää muljet, et signatuur võib kesta edasi. Selge see, et liikumise kujund on minusse juba „Maailm täna“ signatuuriga istutatud ja Kraftwerk kannab seda ideed endas siiani.
Kujutlus, mis inimestel Kraftwerkiga seoses on, vaadates nende masinasarnast esteetikat… Nad tulid eikusagilt, olid kõigi poppmuusika normidega vastuolus, kui mitte eitavad, ja kehtestasid end kui erandit. Mis muide ei ole absoluutselt tõsi.
Kraftwerk on selge jätk ja kommentaar sellele, mis toimus Ameerikas. Maailmas on olnud kaks maad, kaks riiki, kus on võimalik rääkida poppmuusikast seoses liikumise kujundiga –USA ja Saksamaa. Mitte mingil juhul Suurbritannia, mis on üks pisike ja üleasustatud saar, samuti mitte teine suur tehno-utoopia, Jaapan. Ka kõige rikkamad inimesed elavad seal ühetoalises korteris, seal on ruumipuudus.
Ameerika põhiolemus on rajatud ekspansioonile ja uute territooriumide vallutamisele. See on nii olnud läbi aegade. Ka selle riigi poppkultuur kannab seda ideed – ühe kummalise detailiga. Nimelt, selline klassikaline liikumine nagu põgenemine – võtame näiteks Bruce Springsteeni loo „Born to Run“, mis räägib sellest, kuidas peategelane tungib välja oma kestast, et leida teatud vabaduse illusiooni, seda sealjuures leidmata, sest nagu ta ütleb „there’s no place left to hide…“ – kõik on asustatud, kõik on tsiviliseeritud. Ameerika probleem seisneb selles, et tsivilisatsiooni rajamisega vähenes riigi sisemine vabadus. Raudteede rajamisega, mis tegi USAst superriigi, lõppes ka sealne sisemise ruumikus, mis andis inimestele vabaduse ja pideva avastamise illusiooni. Kogu USA riigi- ja rahvusteadvuse probleem on selles, et ükskõik kuhu sa ka ei läheks, sa leiad ainult asju, mis on juba kellegi omad, mis on kellegi poolt kaardistatud ja fikseeritud. „Easy Rider“ on sellise mentaliteedi üks parimaid näiteid. Eestis aga „Põgene vaba laps“, mis oma muusikaliste klisheede poolest on pärit samast vesternite maailmast või Metallica lugu „Wherever I May Roam“, mis taas räägib avatud ruumi ihalusest, nimekiri jätkub…
Tahan öelda, et Ameerika liikumiskultuur on väga kirglik ja väga nõudlik.
Ja Saksamaa autobahni-kultuur, sealne maanteekultuur, on samuti algse ideena olnud väga kirglik. Hitler rajas 1930tel raudteede võrgustiku ühe ideega. Oli vaja saada ühendus Euroopas vallutatud punktidega. See mis algas Berliinis, pidi lõppema näiteks Stockholmis. Hitleri idee oli loomulikult kanda autobahn Saksamaalt välja, mitte jätta see sisemiseks liiklemiseks.
Need kaks riiki, kaks rahvuskultuuri, mis on endas kandnud juba Piiblisse ulatuvat müüti uute territooriumide vallutamisest ja valitsemisest, on mõlemad väga suurel määral olnud tehnokraatlikud riigid. Nende valitsemine on olnud tehno-eliidi valitsemine. Need riigid on püüdnud üles ehitada bürokraatiat – masinavärki.
Probleem, mis eristab USAd ja Saksamaad, kujundlikult teljel Bruce Springsteen/Kraftwerk, mis võib Kraftwerki mingis mõttes ka shamanistlikuks teha, on see, et Kraftwerki kohus oli eemaldada see kirglikkus autobahni-kultuurist. Kogu sõjale järgnenud elus (Kraftwerki liikmed Hütter ja Schneider on sündinud vahetult sõjale järgnenud aastatel) on Saksamaa sisemine mehhanika ja poliitiline teadvus tegelenud kirglikkuse ning anastamise soovi kaotamisega. See kõik on Ameerikas siiani alles, mille tunnistajaks me praegu oleme. Aga Saksamaal oli see keelatud, toimus denatsifitseerimine.
Kraftwerk kannab seda vaimu. Tema idee on muusikast välja ajada kirglikkuse kujundi keel.

A: Kinnitades ja kokku võttes – loop, kordus, korduvus kui Kraftwerki muusika üks põhilisi komponente, igiliikuvuse kandja – minu jaoks tähistab see pigem staatilisust, paigalseisu, mitte edasitungimist.

T: Just. Kraftwerki liikumine ei ole liikumine punktist A punkti B, see ei ole tulemuslik liikumine. See on liikumise motoorsus iseeneses. Sellel liikumisel ei pea olema resultaati, milliseid näiteid võib leida ka Ameerikas. The Doorsi lugu „LA Woman“ on selgelt liikumise retoorika mööda Los Angelese tänavaid, näiteks. Tuleks siinkohal kolmanda suure sakslase juurde Hütteri ja Schneideri kõrval – Friedrich Nietzche juurde.  Tema poolt on kultuuri juurutatud apolloonilise ja dionüüsilise vahet tegemise mehhanism, siis Kraftwerk on vastandiks sellele ameerikalikule mallile. Noh, siis tõepoolest Steppenwolfi „Born To Be Wild“, klassikaline liikumise lugu, mootorratta lugu „Easy Rider“ filmist ja paljud teised lood… Kraftwerk on vastupidi, apollooniline, korrastatud, süsteemne, ratsionaalne, kellavärgina funkstioneeriv, millel puudub see dionüüsilisele omane ülevoolavus, ka riskantsus. Dionüüsilise algne olemus oli see, et sa võid selle käigus kaotsi minna. Sa tegelikult ei tea, mis juhtub, mis tuleb. Aga see dionüüsilisus ei tähenda soo kaotust, see ei tähenda sootuna olemist. Sellega võib küll riskida Kraftwerk, kelle puhul selgelt sooline aspekt on neutraliseeritud, tasalülitatud. Me teame ainult ühte Kraftwerki lugu, kus nad räägivad naistest, see algab sõnadega: „She is a model and she is looking good“. Rohkem neil naisteemast ei räägita kunagi, aga ei saa ka öelda, et nad tingimata räägivad meestest. Nende maskuliinsus on selgelt neutraliseeritud maskuliinsus. Pigem viitab see tagasi mingile eelmise sajandi esimese poole või 1950-tel lõppenud ideedele meeste kultuursest pärimusest. Kui me räägime naisteemast pop- ja rock-kultuuri kaudu, siis meesteema on selgelt jõulisem. Ei kujuta ette, et mees oleks 50-tel tulnud televisiooni või avalikkuse ette ja näinud välja kui Prince või Michael Jackson – mehed olid alati ülikonnas. Ja alles rock-kultuuri kaudu tuli teatud vabanemine sellest. Kraftwerk läks selles mõttes tagasi. Ülikonda võiks võrrelda ka teatud mundriga, teatava masinale või masinlikkusele omase õige kontuuriga. Nii et jah, Kraftwerk tegeles just nimelt sellega – liikumine, mitte kui paigalseis, vaid kui motoorika ise, ilma tulemuseta liikumine. Siia lisandub ka see apolloonilisuse aspekt, vastandina dionüüsilisele.

A: Võib-olla lisaks siia, et.. Kraftwerkil ei ole konkreetset sugu ja neil ei ole ka poliitilist pointi…

T: Sellega ma ei ole nõus. Ma pean poliitiliseks seda, mida ma ütlesin. Kui sa taandad kultuurist ja ühiskondlikust teadvusest kirglikkuse… ja Kraftwerk on ainult üks võti sellel teel.. Aga kui sa sunnid ühiskonnale peale sellise kireta ja positiivse märgi, siis see on poliitiline. Neil ei olnud võib-olla otseselt poliitilisi seisukohti, mida manifesteerida, aga nad olid poliitiline bänd. Seda ma tahaks väita küll.

A: Võib-olla siis ka hedonistlik?

T: Hedonismis on nüüd jälle see dionüüsiline alge. Ma arvan, et hedonismiga ei paista nad küll silma. Nad ei kutsu lõbutsema, kuigi nad on kohutavalt palju mõjutanud tantsumuusikat… Nii nagu on kirjeldatud Dionysost – ta ei tea, kes ta on, tema naisalge lööb üle tema mehelikust algest. Kraftwerki puhul on alati teada, kes nad on, nad teavad kes nad on. Kui ma nüüd kujutan ette seda rave’ikultuuri, kus inimene lahustub massis, siis Kraftwerk kunagi ei lahustu massis. Need neli figuuri on alati selgelt eristatavad ja see on nii laval, plaadil… igal pool. Ma arvan, et kehamahladega ja kõige sellega pole Kraftwerkil midagi tegemist.

A: Kehamahlade ja pritsimisega oled sa seostanud rock-kultuuri, aga kas Kraftwerk on midagi enamat, kui tavaline pop-ansambel?

T: Ei, nad ei ole midagi enamat. Ma ei tahaks kuidagi nõus olla, et asetada nad mugavalt mingile kunsti pjedestaalile või mingile muule. Kui öelda, et miski on ainult pop-ansambel, siis me ei ütle mitte midagi. Kui me ei taha tunnistada, et me leiame Kraftwerki Britney Spearsi muusikast, siis me ei ole neist päriselt aru saanud.
Ma loeksin ühe tsitaadi raamatust, mille on kirjutanud popkultuuri kriitik, Paul Morley. Ta kirjutas oma raamatu „Words & Music“ Kylie Minogue' loost „Can’t Get You Out Of My Head“. See on lugu sellest, kuidas Kylie istub oma autosse ja sõidab ühte linna… Seal on kõik väga kummaline ja kummalisi tegelasi täis - avangard-muusikuid ja kunstnikke jne. See raamat on poolenisti romaan, poolenisti muusikakriitiline traktaat. Selles on isegi selline tegelane nagu NowThatsWhatTheyCallMusic, seal on ka Cage, seal on ka Kraftwerk… Ja Kraftwerki sisenemine sellesse loosse... Kujutame ette, kuidas Kylie sõidab selles väga ilusas autos, läheneb linnale ja Paul Morley räägib sellise loo… See peaks olema vastus, miks siduda Kraftwerki millegagi, mida nimetatakse mainstreamiks. Loen siit tsitaadi: „Midagi ootamatut on pealtnäha eikusagilt nähtamatust kohast ilmunud – see on ilmeka kujuga, ülehelikiirusel liikuv auto. Auto on joontest ja materjalist, auto tulevikust, mis tuleb selle järgmise tuleviku tuleviku järel. Jäävsinine, mõtteroheline, lõpmatuse punane, pehmelt hõbedane, sulam mateeriast ja fantaasiast – kusagil mänguasja ja ajamasina vahepeal. Autos on neli figuuri. Nad võivad olla inimesed, nad võivad olla masinad, nad võivad olla viirastused masinas. Neil on seljas säravad särgid ja laitmatud punased püksid. Nad on ansambel Kraftwerk.“ Edasi jätkub selline traktaat nende kohta… Ma tahtsin sellega öelda seda, et suvaline pop-kultuuri näide nagu Kylie Minogue seda on, korraks nad satuvad isegi fiktiivselt samasse autosse, kuigi Paul Morley sõnul Kraftwerk oma autost mitte kunagi ei lahku. See auto, muide sõidab ise, seda ei pea juhtima… Aga seal ütlevad nad paar asja Kyliele: „Meie muusikat klaveriga mängida ei saa, meie muusikas ei ole noote“, mille peale Kylie ütleb, et „mis asi on klaver?“. Teatud määral on Kylie Minogue Kraftwerki sohilaps. Ka tema ei tea enam neid asju, ka tema on kasvanud sünteetilise kultuuri baasil jne. Aga põhimõte on selles, et sa võid Kraftwerki mudelisse liita väga palju neid asju, mida me võime nimetada oma arrogantsuses elementaarseks ja mainstreamiks. Päris kindlasti nii see ei ole – me ei pea nende mõju otsima kuskilt Throbbing Gristle’i juurest, samuti nagu me ei pea minema otsima tema mõjustajaid kuskile Stockhauseni juurde. Mida tuleks rõhutada. Kui otsida nende loome mudelit, siis nad said väga hea muusikalise hariduse, õppisid flööti jne. Nende muusikas on väga täpne kompositsiooniline joon. See, et nad pop-muusikasse sattusid, on tegelikult juhus, nad ei tunginud pop-muusikasse, nad ei käinud pop-muusika järel, niiöelda. Nad sattusid sinna, sest „Autobahn“, mis oli miksitud komandiku võrra lühemaks lõi Ameerikas ja Inglismaal läbi. Ma ei tahaks mängida seda mängu, et Kraftwerkil on väga kõrge kunstiväärtus või midagi sellist.

A: Kui Kraftwerk ei ole mainstream, mis nad siis on?

T: Kraftwerk on artistid, ma ei oska siia midagi lisada. Nad on kontseptualistid ja ideede loojad. Nende ideedega vallutasid nad ühtäkki pop-kultuurist nii suure osa, et meile kõigile on lubatud mõelda, et kui nemad ei oleks seda teinud, siis oleks seda keegi teine teinud. David Bowie näiteks, paar aastat hiljem, kindlasti. Ei saa neid müstifitseerida ja käsitleda neid, kui mingi uskumatu stardipaketi loojaid. See oli juhuste kokkulangemine – juhuste kokkulangemine oli see, et nad sattusid keset mainstreami. See on mingi kummaline kokkulangevus, see on hämmastav...

A: Noh, Kraftwerki väärtus on suurenenud tänu sellele, et nad on mõjutanud paljusid ja sellepärast peetaksegi neid oluliseks. Kas ka tänapäeval võib korduda sama. Kas sünnib mingi uus kooslus või artist, kellel oleks säärane mõju?

T: Muidugi. Öelge ainult, millest kõige rohkem puudust tunnete ja aidake seda luua…
Ma ei tunne, et midagi väga puudu on, pigem on midagi väga üle. Ma tahaks Kraftwerki mõjudest veel rääkida… Võiks öelda seda, et üldse asjade mõjutamine on väga kahtlane. "Mõjutamine" on aktiivne verb. Kui ma ütlen, et ma olen mõjutatud, siis tähendab, ma olen selle mõjutaja ise valinud. Mõjutamine tundub mulle natuke anakronistliku ideena, natuke ületähtsustatud ideena. Kui inimesed on teistega dialoogis, siis sellest ma saan aru, aga see, et olen näiteks sinust mõjutatud, tähendab, et olen leidnud lõpuks, kellest olla mõjutatud. Kraftwerki puhul on see eriti ilmne, nende puhul pakuks välja sellise skeemi… Marshall McLuhan, juba aastakümneid tagasi, andis sellest mõista… Me kõik oleme teineteisega tänapäeva maailmas mingite sidemete ja juhtmetega vastastikku seotud. Tänapäeva elektrooniline kultuur on selle hea näide. Me ei tea ju kõikide nende muusikute nimesid, kes muusikat teevad või kui teame, siis unustame ära. Aga me tajume, et selles kõiges on teatud võrgustikuskeem ja Kraftwerk teatud mõttes käivitas selle võrgu, andis sellele elektri liikumisele hoo sisse. McLuhanil oli veel üks huvitav mõte, millega Kraftwerki mõjutusi jägida. See et, nagu hüpnotiseerija isoleerib inimesel teatud kõrvalised tajud, niisamuti toimib teatav narkoos infoühiskonnas. Me ei märka täpselt, mis meie ümber toimub. Nagu kalad ei taju, et nad on vees, samuti ei taju meie, et oleme masinate keskel. Kraftwerk teeb selle masinatemaailma meile nähtavaks. See on vastus nende ulmefilmide autoritele, et mis siis ikkagi saab, kui masinad meile vastu hakkavad. Ega masinad ei tule meid nagu ekskavaatorid alla ajama, nad teevad seda märkamatult. Me ei märkagi seda. Kraftwerk läheb piltlikult mikrofoniga otse masina sisse ja näitab – sellist häält teeb masin. Nad toovad ilmsiks selle maailma, milles masinad elavad ja meie olukorra selles toovad nad samuti välja.

Siin aga on õige aeg rääkida nendest erinevatest masinakontseptsioonidest.
On olemas üks vana masina ehk roboti idee, mis räägib sellest, et masinal on sugu. See, mida rääkis Marinetti, oli see, et need masinad, mida me loome, need sõjamasinad on soolised, meie autod ja rongid on soolised. Marinetti kasutas ka hilisema natsina sellise vägistamise, vallutamise, sissesõitmise kujundeid. Masin oli vektoriaalsed suurused, masin tegutses millegi nimel, mille tema valdaja talle andis. Aga masinad, millest Kraftwerk rääkis… minge koju, vaadake, mis masinad teil seal on, need on masinad, millest Kraftwerk räägib. Kraftwerk teeb nende protsessi kuuldavaks, kui lubate, esteetiliseks.

A: Tsiteeriksin härra Hütterit, Kraftwerki üht liiget: „Me mängime masinatel, aga masinad mängivad ka meiega, või mängivad meid. Masinad ei peaks meile vaid orjatööd tegema, ma võime neid kohelda ka kui kolleege, sõpru ja vahetada masinatega energiat." See on selline sõbralik suhtumine ja ses mõttes on eelmise sajandi algusega võrreldes toimunud edasiminek.

T: Seda nüüd küll – iseasi, kas nad nüüd masinad bändist välja heidavad… Aga on selline müüt, et Kraftwerk esines korraga neljas linnas ja mõnes neist olid laval nukud. See ei vasta tõele, nad ei ole kunagi sellist kontserti andnud. Minu arust see, mida nad tegelikult on teinud, hoopis huvitavam, nad panid publikusse robotid. See liigutus, mida muusikud laval teevad, on suhteliselt piiratud, see mida oodatakse publikult, on hoopis põnevam. On põnevam, kui nad eeldasid robotilt seda sama…

A: Seega Kraftwerk jätab publiku täiesti omapead, ajama mingeid oma asju?

T: Ei tea.. nii ja naa, jahh. Ei pruugi ka.. See oht on tõesti, et nende muusika ei jäta kommunikatiivset muljet. Ta ei eelda aplausi teatud kohtades, tal ei ole tõuse ja langusi, tema muusika areng on teistsugune. Kui me nüüd võtame klassikalise rock-muusika, need orgastilised hetked, Chuck Berry või… Et kuidas nüüd lugu lõpetatakse või soolokohad, seal kus rock-lugu lõpeb… Kraftwerkil seda ei ole, on üks voolujooneline liikuv mehanism. On üks kunstiparalleel – Bauhausi nähtus. Sõnum, minu jaoks seal oli see, et inimese eneseväljendus ei ole tähtsaim, vaid lisaks eneseväljendusele, on inimene oma keskkonnaga teatud korrelatsioonis. See ei ole alati kunstis liikumapanev jõud olnud. On need romantilised eneseväljenduse mudelid. Sellest Kraftwerki puhul rääkides jõuaksime huvitavasse punkti – kas ja kuidas on Kraftwerki puhul tegemist eneseväljendusega? Või tõepoolest on tõesti tegemist mingi mimikri, keskkonda sulandumisega, nii et tõesti midagi enam üle ei jää…

A: Mõnikord jääb Kraftwerkist isegi ülbe mulje, kuigi tegemist on kiretu ja staatilise muusikaga.

T: Nad ei taha meeldida, võib nii öelda.

A: Või on see nagu kerge mäss? Mäss rokiklisheede vastu?

T: Ei mässust ei taha ma rääkida. Mässaja tahab, küll mitte meeldida, aga talle ette antud normide üle vaielda või tühistada või need üle mängida. Kraftwerk ei tegele rokiklisheede üle arutlemisega. Kui ma tõin näiteks selle ameerika kultuuri sissetuleku nende muusikasse, siis selle idee ei saanud nad mitte ameerika muusika kui klisheemuusika käsitlemise tõttu, vaid sellepärast, et praktiliselt ainuke muusika, mida Saksamaal peale sõda kuulata sai, oli Ameerika muusika. Saksamaa enda meelelahutus sisuliselt lakkas eksisteerimast. See, mis oli Saksamaal 30tel, see kadus. Toimus denatsifitseerimine, tuli suur osa ameerikalikku popp-kultuuri, sealt sündiski nende muusika. Jack Kerouaci „On the Road“, kõik need ameerika popp- ja massikultuuri näitajad tulid Saksamaale vabal voolul ja seetõttu olid nad ka ilmselt kursis.


(nüüd sekkuvad vestlusesse härrad Hanno Soans ja Anders Härm)

HS: Ma küsiks korraks sellist asja, et kui Kraftwerk läks oma esimesele Ameerika tuurile 1975 ja sealt edasi stuudiosse 1976, sellest ajast ka mõned intervjuud… Mind hämmastas nende jutt, mis ei läinud kokku minu intuitiivse kujutelmaga Kraftwerkist – nad rõhutasid, et Ameerika on seal, aga meie oleme Euroopa! Kas see on omakorda mingi mimikri või kasutasid nad seda kaarti või mida…?

T: Nad ei kasutanud Euroopa identiteeti. See on tänapäeval niimoodi. Nüüd kõlbavad nad küll piiride vahele mängima. Aga Euroopa ju vastandus Ameerikale. Selline vastandus ju eksisteerib ja selle vastanduse üks allikaid on Euroopa kõrgkultuur. Adorno ja teised elasid Ameerikaga kohtudes läbi oma sellised kataklüsmid. Aga selles mõttes on nad küll Euroopa… Kui nad seda vastandust rõhutavad, siis sedakaudu. Muide, nii palju kui ma tean, on Kraftwerk väga paljus olnud Ameerika popp-kultuuri fännid.

AH: Üks aspekt, mis räägib Euroopa kasuks, on see, et nende laulud on kolmes keeles – inglise, saksa ja prantsuse keeles. Minu meelest see liikumine noh… Pariisist Londonisse, Saksamaalt, selles mõttes, et Europe endless, see kujund on olemas…

T: Ei no, loomulikult…

AH: See euroopalik ühtsuse tunnetus.

T: Trans-Europe Expressist sai väga palju asju alguse jah. Lisaks räppmuusika tulekule, millest võiks eraldi rääkida, 80te alguse uusromantismi muusikast on tuua palju näiteid, mis kannab seda vaimu. Vahest ehk kõige tuntum neist on Ultravoxi „Vienna“, Simple Mindsi „I Travel“, täpselt sama teema jätkamine jne. Ja Kraftwerk, muide ei ole ainus väga tugeva Euroopa identiteediga, teine samasugune, rõhudes rohkem sellise Euroopaliku aristokraatia retro peale, on Yello. Nende puhul see vana dadaistlik ja samas luksuslik, rantjeelik maailm on seotud. Muidugi, see põhimõtteline vastandus on olemas.

HS: Miks nad ei lenda? Nende aega kuulub ju juba massiline lendamine…

T: Maksiim on – lennusõit on ajavõit. Sellel ei ole mingit mõtet, sa saad kiirelt ühest kohast teise. Nende muusikalise liikumise kujund ei ole seotud lendamisega. Ma, muide ei tea ühtegi bändi, kelle muusika oleks otseselt lennukiga lendamisega seotud.

AH: Elephant Two – „This Plane is Going Down“. Nad ei ole küll väga tuntud bänd, aga lugu on hea!

T: Neid on küll ohtralt alla sadanud, aga enamasti pärast lennukiga allakukkumist ei tehta sellest laule.
Aga mida ma tahtsin veel Ameerika kohta öelda. Kraftwerkil on Ameerika popp-bändide seas eelkõige kaks lemmikut – üks on The Stooges ja teine Beach Boys. Ja Beach Boys on ameerika bändidest kõige apolloonilisem bänd. Nende täpne kontuur ja ülesehitus on olnud väga täpne. Apollo on ju ikkagi valgust toov jumal, Beach Boys teeb päikeselist muusikat ja Kraftwerk on ka väga päikeseline bänd. Samas, Iggy Pop and The Stooges kannab just nimelt seda vana masina vaimu, selle masina vaimu, mis on võimeline ka roostesse minema, millel on selline sooline olemus. „Search and Destroy“, Iggy Popi lugu, milles on järgnevad read, nagu naisele suunatud: „Watch out, baby, i am using technology...“. Teine näide, Guns’n’Rosese esimese albumi ümbris, millel on näidatud robotit naist vägistamas, see korjati ära. See on taas Marinetti poolt kultiveeritud futurismimudel, masinamudel. Sellised paralleelid on jah olemas. Tänapäeval kannab suur osa ekstreemsemast heavy metalist ja suur osa hard core technost seda vana futuristlikku vaimu. Metallica on avalikult sõjavastane bänd, kõik nende lood räägivad sellest kaheldava väärtusega naudingust, mis sellest sünnib. Nad ei ülista seda, aga see on seal selgelt sees, üsna masinlik bänd. Tahan öelda seda, et masinakontseptsioone saame välja mõelda hulgi, aga Kraftwerki ja teiste bändide masinamudelid ei ole üks ja seesama.

AH: Kui sa enne mainisid seda, et Kraftwerk pole midagi enamat, kui popp-bänd, siis ka revolutsioone on mitmesuguseid. On pehmemaid ja vägivaldsemaid revolutsioone. Mingis mõttes ka Kraftwerk oma laia populaarsusega ka lõpetas ju rock-kultuuri…

T: Oh jumal, oleks see nii. Kui te avate suvalise ajakirja, siis te saate neid Hives’e ja White Stripes’e, see ei lõpe kunagi, mitte iialgi! Ma tahtsin öelda, et kuna Kraftwerk tegeleb nii-öelda olmemasinatega, siis seetõttu ei ole neid mõtet vastandada mainstreamiga. Mõjud lähevad sellesse samasse olmesse tagasi. Miks mitte… Miks ei võiks meie tolmuimeja või pesumasin teha kraftwerki-sarnast häält? Aga see on läinud kõikjale olmesse, popp-muusikasse. Britney Spears on hea näide, tema muusika on äärmiselt tehnitsistlikult üles ehitatud.

AH: Aga kas nad siiski ei teadvustanud endale…

T: Vaata, mis on veel eriti tungil Kraftwerki täis, on see uus r’n’b beat!

AH: Aga kas nad ei muutunud siis muusikakultuuri?

T: Novaatorlus ei tähenda kõrgemal asetsemist. See on see mõjutamise aspekt. Nad sattusid olema seal ja nende ideed olid kasulikud.

AH: Kas nad ei muutnud mingit arusaama näiteks David Bowiega staari kujundis. Rokkstaar oli see, kes nö katarsises kontserdi lõpuks higisena surnult maha langes. Nemad oleksid võinud jätkata lõpmatuses. Kas ei loonud nende dummydega ideaalse staari portreed?

T: Dummy ei ole ideaalne staar, ma arvan, tal on veel teatud muidki karakteerseid jooni vaja. David Bowie ise tegeles küll sellega. Tema idee oli selles ta ei määra täpselt oma soolisust, määrab selle õigemini ise, selle mahu. Kraftwerki puhul on asi teisiti, nad olid esiteks juba alati neljakesi, see teeb asja keeruliseks, teiseks, nende kõneviis avalikkuse ees ei kandnud staarilikku suhtumist. Nende toode, pakett ei olnud tingimata seotud kujutisega nendest - nagu Elvis Presleyl. Nende muusika, live sündis, kestis ja lõpes ühes-samas kohas. Ei kujuta ette, et nende muusikat kannavad inimesed laval ette, seal puudus see inimlik mõõde.

AH: Aga nende kujutlus staarist oli anonüümne, kujutlus, mudelist, modellist, kellest sa midagi ei tea. Teame, kuidas Carmen Kass on hävitanud nüüd täielikult oma staari imidzi, on saanud lihaks…

T: See on niimoodi ainult Eestis…

AH: …aga Kraftwerki ideaal oli seesama modell, keda näeme kaugel, keda näeme kättesaamatuna kuskil poeletil. Nende käsitlus on impersonaalne.

T: Selle vastu ma ei vaidle. Nad mängivad muusikatööstusega sisuliselt sama mängu, millest Adorno rääkis seoses industriaalse revolutsiooniga – hirmust, et inimene muutub masina osaks. Seda võime näha Chaplini „Modern Times’is“. Kraftwerk kasutas ära selle masina olemuse, nad on üks selle süsteemi osa, nad ei ole masinast kõrgemad ega väljaspool. See ongi põhjus, miks ma ei tahtnud neid mainstreamist välja tõstetuna näha. Okei, räägime sellest kultuurist, milles me elame, oleme selle osad, meil ole õigust esindatud olla – noh, staarimudel räägib ikka representatsioonist, et keegi kõneleb teiste nimel, hmhh… Me ei kontrolli seda, me ei valitse seda.

(saalis hakkab ootamatult helisema kellegi telefon… jätkub)


„Kraftwerki ümarlauast“ leiate versiooni ka raadio vahendusel  - saates "Kraftwerk meie peas" koos helinäidetega,
saates Ööülikool.


Ansambel Kraftwerk esines 30. mail 2004, Tallinnas.