|
| | jaan ross Mida üks akadeemik muusikast teab?
Tõnis Kahu külastab Eesti juhtivat muusikateadlast Jaan Rossi ja küsib üle.
46-aastane Jaan Ross on Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonna kunstide osakonna professor. Ta on psühholoogiadoktor 1992. aastast, uurinud ehk erilise põhjalikkusega inimese kuulmistaju iseärasusi. Ta on ka ainus muusikateadlane Eesti Teaduste Akadeemias, sisse pühitsetud pealegi üsna hiljuti.
See põgus ülelend tema CV-st võib tekitada mulje, et kui te olete „lihtsalt“ muusikafänn, pole teil temaga millestki rääkida. Liiga põhjalik, liiga metoodiline, liiga terminoloogiline. Võib-olla tõesti. Kuid kui te olete hetkekski endalt küsinud, miks mõned asjad muusikas ja selle ümber on või ei ole nii, nagu nad paistavad, siis on Eesti juhtiv muusikateadlane just see, kes vastata võiks. Ma lahkusin poolteist tundi pärast saabumist tundega, et see vestlus on alles algus.
 JR: Mind huvitab see, kuidas muusika üle on võimalik arutleda ja kuidas nende arutluste kaudu on võimalik muusikat paremini mõista. Ma arvan, et see ongi ehk ka muusikateaduse ülesanne üldisemalt. Palju sõltub muidugi sellest, mis muusikast me räägime. Kui jutt on eurolauludest, siis siin pole muusikateadlase kommentaari ehk kuigivõrd tarvis. Aga näiteks kaugemate rahvaste muusika puhul, nagu kasvõi see Süüria muusika, mille ma äsja kinni keerasin, on ta küllap vajalik. Ja siis ka, kui lähete Estonia kontserdisaali ja kuulate mõnd 20.sajandi süvamuusika teost. 20. sajandil on heliloojad muide üldse tihti tajunud vajadust ise muusikat seletada. Enne seda helilooja lõi muusikat, aga 20. sajandi helilooja hakkas looma lisaks ka verbaalseid juhiseid selle kohta, kuidas nende muusikat tuleks mõista.
TK: See tähendab muuhulgas ka seda, et helilooja jaoks olid olemas õiged ja valed viisid tema muusikaga suhtlemiseks.
JR: See, mida helilooja ise oma muusikast arvab, erineb muidugi sellest, mida arvavad teised. Heliloojale on oluline see impulss, mis lükkab ta teost kirjutama. Muusikateadlane suhtub muusikasse aga ikkagi teatud distantsiga. Need lähenemisviisid ei tarvitse olla täiesti eraldi, aga päris kindlasti ei lange nad sada protsenti kokku.
TK: Siinkohal meenub mulle üks väga levinud arusaam, mis ütleb, et tõsine analüüs tegelikult tapab muusika. Et muusikat tuleb hinnata südamega, mitte kõrvadega. Te ju teate seda seisukohta.
JR: Loomulikult tean. Mu oma õpilaste seas leidub neid, kes tulevad mu loengusse veendumusega, et need loengud ilmselt rikuvad neid. Loodan väga, et suudan seda hoiakut muuta. Igasugune professionaalne muusikaline tegevus tähendab mingit analüüsi. Kui lähtuda sellest tuttavast ajupoolkerade jaotusest, et üks, tavaliselt vasak, on see „diskreetsete“ asjade poolkera, ja teine, niisiis parem, on „terviklike“ asjade poolkera, siis ütlevad kaasaegsed aju-uuringud just sedasama. Et mida professionaalsemalt inimene muusikaga tegeleb, seda rohkem tegevust kolib tema paremast poolkerast vasakusse. Ehk teisisõnu - seda analüütilisemaks ta muutub. Nii et ma ei suuda nõus olla väitega, et analüüs tapaks mingi "päris" kogemuse muusikast.
TK: Kultuuriteooriad küsivad sageli, kes otsustab kunstiteose tähenduse üle – kas tema looja või vastuvõtja. Ma arvan, et oluline muutus tuli kusagil 1968 Pariisi rahutustega koos. Just siis veenduti, et tarbides võib luua uusi tähendusi. Näiteks kuulata modernistlikku avangardi nõudepesu taustaks ja mitte neid reegleid järgides, mida algselt ette kirjutatakse. Teisisõnu - muuta teksti tähendust konteksti kaudu.
JR: Ma arvan, et helitehnika areng on siin võti. Helitehnika on teinud muusika kättesaadavaks, nagu ei iial varem. Kui te istute Tartu-Tallinn bussi, siis valdav enamik tudengeid kuulab midagi kõrvaklappidega. See on kõige suurem murrang, mis viimastel aastakümnetel on toimunud. Muusika on nüüd igapäevane, loomulik osa meie elust, justnagu vesi näiteks.
TK: On see hea või halb?
JR: Midagi hinnangulist siin ei ole. Teid lihtsalt visatakse vette ja te peate ujuma. Me püüame kohandada end sellega, mis meid ümbritseb. Ja meid ümbritseb üks kindel muusikakultuur, milles meil tuleb käituda adekvaatselt. Seda teeb inimene ju kogu aeg – üritab leida mõtestatud käitumise viise selles olukorras kuhu ta on asetatud.
TK: Kui muusikat on palju, siis mida see tema seletamise seisukohalt tähendab? Selle üle on palju kurdetud - et on kaos, liiasus, tajumoondumine...
JR: Olen nõus, et seesugune paljusus eeldab tugevamat enesedistsipliini. Ma toon ühe näite. Olen vahel külas olles märganud, mis toimub inimestega, kelle korterisse on tekkinud kaabeltelevisioon. Senise paari-kolme kanali asemel on neil neid nüüd suurusjärgus 70-100 ja siis nad praktiliselt istuvad teleka ees ning klõpsutavad kaugjuhtimispuldi nuppe ühelt kanalilt teisele. Selline olukord muidugi ei ole kõige soodsam indiviidi arenguks. Muusikaga on samamoodi. See võimaluste paljusus eeldaks justkui seda, et inimene teab väga täpselt, mis suunas ta end arendab, mida kuulab ja mida mitte. Me võiksime seda nimetada teatud vaimseks küpsuseks, isegi tsiviliseerituseks kui soovite.
Kui üritada kaardistada kaht vastandlikku situatsiooni, siis üks võiks olla traditsiooniline ühiskond, näiteks 20.sajandi põhjarahvaste oma, kus on ainult üks sellele kultuurile omane traditsiooniline muusika ja ei mingeid muid valikuid. Sellele vastupidine on tänapäeva Lääne kultuur, kus on kõik kättesaadav. Ja muidugi kohtab siin kurbi näiteid, kus osa inimesi ei suuda sammu käia seesuguse arenguga, kaotavad pea, lagunevad koost, Kokkuvõttes taandub kõik sellele, et meid ümbritsev ühiskond on järjest keerulisem – see ei puuduta ju ainult muusikat, vaid tehnoloogiat üldse alates arvutitest ja lõpetades pangaautomaatidega. Selles mõttes tähendab oskus teha mõtestatud valikuid tegelikult ka oskust tõrjuda informatsiooni. Minu põlvkonda siin Eestis tabanud muutus seisneb ju selles, et kui näiteks aastal 1990 pidin ma pingutama, et saada adekvaatset informatsiooni, siis praegu pean ma pingutama selleks, et tõrjuda enesest ebaadekvaatset informatsiooni. Ma vaatan näiteks, kuidas on teisenenud minu ajalehe lugemise harjumus - ma loen lehest ainult pealkirju. Ja kui tulla jällegi bussisõidu juurde tagasi, siis on mul sellega üks tõsine probleem – kuidas vältida Raadio Elmarit?. Kõik bussijuhid ju kuulavad just seda!
TK: On üks valikuprintsiip, mida alati kaldutakse kasutama. See on jaotus kõrgeks ja madalaks.
JR: Ma arvan, et see jaotus on kaotanud igasuguse tähenduse ja tema maine pole iial madalam olnud. See torkab eriti silma siis, kui lugeda mitmeid 20. sajandi esimese poole muusikateaduslikke käsitlusi. Eriti neid, mis puudutasid rahavamuusikat, eriti Põhja-Ameerika oma ja eriti just valgete ja mustade vahelisi suhteid kultuuris. Seda sealset hierarhiat võiks vabalt pidada rassistlikuks. Ma olen näinud televiisorist katkendeid sellest Ken Burnsi dzhässiajaloo sarjast ja teada saanud, et paljud suured nimed 20.-30.te jazzis olid sotsiaalsed heidikud. Nad ei surnud loomulikku surma. Nad kas jõid ennast surnuks või tapsid end narkootikumidega. Oma kunsti eest maksid nad tegelikult elu hinda. Ja seda on saatnud rassistlik suhtumine autorite poolt, keda endiselt muide täie soliidsusega tsiteeritakse, kes on justkui Olümpose tipult alla vaadanud muule muusikale, mida nad pidasid barbaarseks. Pärast seda on kõrge-madala vastandus end minu jaoks jäägitult diskrediteerinud.
TK: Mingis mõttes olen ma teiega nõus. Minu põhihuvi on popkultuur ja see on kogu aeg tõepoolest kannatanud sellise üleoleva hoiaku tõttu. Aga samas – kui ma jälgin seda, kuidas ma oma arvamusi muusikast kokku panen, siis kasutan ma isegi umbes samasuguseid vahetegemise viise - ühe zhanri, ühe artisti, isegi üheainsa laulu piires.
JR: Ma küsin vastu, kas too kõrge-madala jaotus on puhtalt tunnetuslik või on seal ka puhtformaalsed tunnused?
TK: Formaalsed ka. Võiks tuua sellise näite - süntesaatorite, üldse elektroonika kasutamist peetakse üldiselt ebasiiraks, "mitte-autentseks" võrreldes kasvõi lihtsalt akustilise kitarriga...
JR: Aga miks me ei võiks seda asja lahendada erineva funktsionaalsuse kaudu? Nii nagu selles Valter Ojakääru jaotuses - levimuusika ja süvamuusika. See on märksa hinnanguvabam.
TK: Samas ma ei tea, kas ta ikka on hinnanguvabam. Ja omaette küsimus on muidugi see, et me ju tahamegi hinnangut anda, vahet teha, just nagu me eespool rääkisime.
JR: Vene muusikateadlane Lev Mazel kasutas sellist mõistet nagu "kunstiline avastus". Ta ütleb näiteks, et Shostakovitshi suurimaks kunstiliseks avastuseks on Mahleri-Bruckneri tüüpi sümfonismi ühendamine totalitaarset ühiskonda iseloomustava kurjuse kujunditega.
Ma tahaksin teile üht laulu mängida. See on Dinamit, üks vene popansambel. Lisaks sellele, et mulle see laul tohutult meeldib, on siin olemas ka too kunstiline avastus - võetakse vene tänavamuusika kultuur, kus iga teine poiss suudab kitarri mängida ja midagi laulda, näiteks rongi tamburis, teiseks võetakse Jamaika reggae ja kolmas komponent on tekst, mis meenutab mingit naivistlikku maali. Ma arvan, et oluline on mõista, kuidas see või teine muusika on tehtud, milline on tema struktuur, millised on vastandused ja teljed seal sees. Võib ju panna neile nimesid, aga...
TK: Minu suhe helidesse on kriitikuna mõnevõrra teistsugune kui teil. Ma nö. tõlgin neid tavalisse keelde, tegelen kindlasti rohkem konteksti kui tekstiga. Ja kuna ma üritan helisid tõlgendada reaalse maailma kaudu, siis tuleb mul endalt tihti küsida, kas helid tähendavad midagi? Ma tean, et paljud heliloojad - Schönberg näiteks – on sellele eitavalt vastanud, kuigi terved põlvkonnad filmiheliloojaid on väitnud vastupidist.
JR: Nojah, teatud juhtudel helid tõepoolest tähendavad midagi, kuid see ei ole statistiline tõde. Muidugi on võimalik leida helikujundeid, mida suur hulk inimesi seostab konkreetselt asjadega reaalsest maailmast, aga ütleme nii, et see ei ole muusikale iseloomulik. See on erand ja mitte reegel. See tähenduse küsimus tõuseb tavaliselt esile muusikat ja keelt võrreldes. Me võtame keele struktuuri, võtame morfoloogia ehk vormiõpetuse ja ütleme, et muusikas on võimalik sellele leida mingisugust ekvivalenti - näiteks muusikalised motiivid täidaksid siis sama rolli nagu sõnad või silbid. Võtame lauseõpetuse ehk süntaksi ja ütleme, et muusikas on samuti võimalik leida sellele vastet mingi stiili piirides. Mingid meloodiakäigud või harmoonilised järgnevused näiteks dzhässis on korrektsed ja teised ei ole. Ja siis me võtame lõpuks semantika ehk tähendusõpetuse ning satume muusika puhul hätta. On praktiliselt võimatu öelda, mida helid tähendavad. Ja ka siis, kui lähtudes informatsiooniteooriast kujutame ette seda kommunikatsiooniahelat, kus on sõnumi lähetaja, sidekanal ja vastuvõtja, jääb ikkagi küsimus - mis see sõnum ikkagi on?
Prantsuse muusikateadlase Jean-Jacques Nattiez´ raamatus „Muusikaline diskursus“ on üks tsitaat selle kohta ja kui te hetke ootate, siis ma otsin selle üles… Nii, see tõlge oleks umbes selline: „Hambahari Jumala jaoks tähendab sedasama, mis Verdi itaallastele. Lillepotid Londoni tänavatel meenutavad shenkeriaane muusikateaduses.“ Ja Nattiez lisab: „Ei saa öelda, et need laused MITTE MIDAGI ei tähendaks.“
Minu arust võib muusika tähenduse kohta öelda ligikaudu sedasama.
artikkel ilmus Eesti Ekspressis, Areenis 18.03.2004 ning kuulub Eesti Ekspressie
|