|
| | h u h 2003 universalistlik muusikafestival Tallinnas 9-11 okt 2003 http://www.huh.ee/ Sônaga „heli" on üle kirjutatud ühe toreda, tuntud, armastatud, kultuslikuks tsiteeritud ja ülalolevasse metakeelsete konteksti kuuluva düstoopia pealkiri. Lääne kultuuri patoloogilisus avaldub selles, et nagu teksti asemel räägitakse esoteeriliselt kirjandusest, nii helide asemel muusikast. Nagu aeg näitab on umbes sajanditaguse avangardistide futuristide igasuunalised närvilised tômblused hakand vilju kandma, helid on jälle moes. Ja näib kinnituvat tuntud briti antropofuturisti Fraser Clarki kunagine hüpotees, et heli hakkab avama oma loogilisi kiude. Esimene sõna on lausutud. „Uus" jälle kirjeldab täpselt Aivar Tõnso kureeritud neljakontserdilise festivali helikeelt. Ligi 40 meie planeeti esindanud artisti ulatuvad kõikjale va akadeemiline ja kitsch. Novaatorliku orientatsiooniga üritus on ilmselt esimene kahekümne aasta taguste Tartu Muusikapäevade vahele jäänud augu lõpetav festivali mõõtu nähtus. Seega on teine sõna lausutud. .Kasutan kaht mehaanilist jäädvustajat. Fotodele jäävad peamiselt pilguga raaliekraanidesse kiindunud üksiklased, diktolindile jälle peale küsimust „mis on esimene sõna, mis teil oma muusikaga seoses pähe tuleb?" rida umbes minutipikkusi vaikusi peale mida ei öelda ka midagi. Tuleb mainida, et ainukesed erandid on Auxmen, kellega kohtumist jääb meenutama see siniste nägudega foto siin juures ja Scion, kes räpib mul pool teipi täis saksa keeles, mis seetõttu on kasutuskõlbmatu. Ja siis ütleb, et läheb nüüd Nightmani. Sic. Võlu Music Mustpeade maja keldrisaalis astuvad alustuseks üles kolm koosseisu, kes aimavad tulevikku ette loogilisi ent dogmaatilisusest ülevalpool olevaid traditsioone läbi mängides ja olemuslikkusele nii-ütelda kaasaegset värvingut lisada võtavad. Boreaalsetes tingimustes Kõigemeeldivamale pühendunud Ragatmika ülemlaulude taustal näitab VJ tuumapommi katsetusi Nevada kõrbes. Bhagavadgita termini järgi toimib rasa , ainult hetkele omane kvaliteet, kus teadvuse plaffatades puudutatakse ürgheli. Laulja ja lautomängija Aladin Abbas improviseerib rahvamehele omase sundimatusega koos Soome päritolu saatebändi ning õpilase ja lauljana kasutatava Kristiina Killoga Lähis-Ida, Egiptuse ja Araabia tuttavatel motiividel. Volga: Alexei Borisov, Roman Lebedev ja folkloorispets Angela Manukjan uuendusliku helikeele ja 13-19 sajandi vene rahvalaulu ristuvates paraleelides. Muinasjutuline, ehedalt ülemeeleline ja voolav jõgi keset steppi nagu ühe ja nulli emanatsioon. Tagasihoidlikult läptop-raali taha peituvale Roman Lebedevile pole see esimene kord Tallinnas esineda; tosin aastat tagasi ekstreemse slaavi show-metaltrupi Korrozija Metalla külaskäik Rock Summerile lõppes sellega, et Napalm Deathi laulja viskas ta bändikaaslase, natsist vokalisti klubis Piraat läbi peldikuukse. 1öö% Hommage robot(pop)esteetika rajajatele Kraftwerkile, cover loost Man Machine töötab normaalselt nagu soma. Tühja linna -Detroiti- võimsa elektroonilise klubikultuuri väsimatute rajajate Keith „k-1" Tucker ja Anthony „Black Tony" Horton - AUXMEN (enne legendaarne elektrofunkgrupp AUX 88) esinemine von Krahlis on paljude jaoks ajalooline juhtum, mis raamistatakse minimalistlike sci-fi rütmide ja süntesaatori äffardavate tehnobasside matriitsis. Detroidi fenomen on teatav generatsioonide piire ületav, ent olemuslikult masinaajastu visionnääriasse kuuluv risoom, kus ühtede loojate muusika läheb märkamatult üle teiste omaks, identiteedid on hägused (mida arvata näit heliloojatest, kes võtavad endale nimedeks Japanese Telecom, Dopplereffekt või The Normal!) ning kus teatud piirid oleks justkui dogmaatiliselt määratletud: artist ei saa ilmuda juhtmega ühendamata kujul, bpm ei muutu südame rütmist olulisemalt kiiremaks ega aeglasemaks, igal teisel rõhulisel löögil asetseb soolotrumm, justkui paikapandud „1, olev" mida ümbritseva „nulli, olematuse" kosmoses ringi rallitakse. Taolist algoritmi, mis electrofriigile järjest fundamentaalsemana näib, kasutatakse täiesti hüpnootilise järjekindlusega aina uute robotlike teadvusseisundite särtsutajateks. Auxmen on elav näide sellest et 90ndate alguses isegi meinstriimi- klubimuusikas päevakorda tulnud electro pole miski, mis loodi 80ndatel. Nad on ühed neist novaatoritest, kes 80ndatel spetsiifilise heliretoorikana jõudsid, ajendades teoreetikuid reivide dj’sid ja mc’sid moodsateks ayahuascerodeks nimetama. Tegeletakse situatsiooni modellerimisega, haaratakse rahvast kaasa, kirjeldatakse hetke eepiliselt ja evitakse nii ulmelise peace-unity-ususekti kui üksinduse kultuuri mootoreid. Samas on huvitav mainida, kui sügavad on nende enne laivi üksteist pikalt emmanud kosmonaudivälimusega meeste läbi vocoderi vôimukal ja sisenduslikul häälel pröögatud/haugatatud hüüdlaused: "Tulevik on suurepärane koht!" vôi "Teretulemast tulevikku!" (isegi erakirjavahetuses arvab Keith Tucker vajalikuks lisada kirja lõppu loosungi The Future is Upon Us!). Kui muu kultuur pole veel otsustanud, kas juhtmetega ühendatus on "hea" vôi "halb", siis nemad väljendavadki ainult juhtmetega ühendatust. Ja mitte ainult selles ei väljendu futuristlik võimaluste muster kogu oma hermeetilisuses; robotihääled ja muu. Erinewus seisneb selles, et electro on katkestus, ainuke subkultuurne nähtus, mis pole traditsiooniline, "mäletav", risoomina iseendast väljaleviv, globaliseeruv üldpluralismis; ka mitte newagelik jätkuprojekt, vaid eestpoolt siiapoole liikumine. Nii et kôigepealt maailmakirjelduse kokkulükkamine ja siis muusika. Mõneti müütilise koolkonna, plaadifirmade Chain Reaction ja Basic Channel kirjeldamatut ju-ju’d esindab Scion Berliinist. Lubatud 100% sisse mahuvad veel Scioni epigoon, kunagi jungle’i maaletoomise kahtlase toiminguga seotud ja nüüd Rajaleidjaks metmorfeerunud Joel Tammik, kes on muide ainuke kohalik arvestatav süvatehno produtsent, Iirimaa ebakonventsionaalsema klubimuusika esiartist Rob Rowlandi taevalikud harmooniad, Galaktlaniks käiva inimese Taavi Laatsiti universaal- ja unelmaelektroonika ning palju muud. Valge Laigu Klubis Linnateatri mängusaalina kasutatavas ja suurepärase kontserdipaigana täiesti tundmatus Hobuveskis, Valge Laigu Klubis esineb juba Volgast tuttav Alexei Borissov. - järjekordne uuenduslik figuur. Idasaadiku sooloetteaste tähendab tihket, hermeetilist, vôiks isegi väita, et paranoilist müra-müra. Kui psühhedeelia ja radikaalsem avangard eelistavad varjamatult igas suunas kontrollimatult liikuda, "sôrmeotstest päiksekiiri pillata", siis mürakollaazhid, kui samuti patoloogiliselt "lobisev" ja psühhoakustiline zhanr on "omadega peast" nii mikro, et vôiks justkui tähistada subjekti autistlikku mudelit. Süngete eksperimentide käigus maale sattunud probleemsele helijôule nüansside lisamises on see mees meister. Muusikuteed alustas Borissov 1980 Vene esimeses uue laine bändis The Centre, 1987 esines ta Tallinna Linnahallis industriaalgrupiga Nochnoy Prospect, praegusel hetkel tegeleb arvukate ja erinevate koostööprojektidega. Kuivõrd isegi The Wire pole temast teisiti aru saanud kui miskist, mis saab toimuda ainult vene piiride sees, siis hoiab Borissov oma rahvusliku/geograafilise identiteedi lippu kõrgel. Et selline tegevus toimub nn eksperimentaalmuusika süntaksis, muudab tulemuse ettearvamatuks. Täpselt 14 päeva hiljem kuulan Avanto festivalil Borissovi performeeritud laivi dokuplaati Before the Evroremont ja vaatan aknast esimest lund. Miski ei kirjelda seda paremini, kui see lause. (Ei ole täpsemalt märgitud, mida, ja milline lause.) Mees põhjanaabrite sügavast laanest- Keuhkot- ei esine maavallas esmakordselt. Punktis kus kohtuvad etnos, teknos, punk, dada ja hullumeelsus, seisab kõrges puldis pika patsi ning tagasihoidliku olekuga noormees. Pult on kaunistatud kopsudega, mis ilmselgelt meenutavad tiibu. Esineja manab, äraspidine elektroonikakasutus vaheldub performancelike elementidega, eriti lohakalt mängitud kitarririffid pikkade soomekeelsete karjumistekstidega. Näiteks seitsmest vennast,kes elavad tema sees, üks neist läheb metsa, vahetab magnetpoolused ära ja saab ullult nalja kui siis orienteerujad tulevad. (Magnetpooluste vahetamine põhjustaks muide kogu planeedi elanikkonna mälukaotuse, rääkimata sellest, et televiisoritel läheks pilt sassi nagu Kessus ja Tripis.) See mees ilmselt elabki sellises proto-une seisundis, enesele selga on ta kinnitanud rustikaalse seadeldise, mille külge kinnitub kitarr, vilkuv stroboskoop, mikrofon ning lamp, millesse tegelane kogu esinemise vältel üksisilmi jõllitab. Kui te ei usu, et pimestav valgus võiks neuro-religioosseid episoode tekitada, siis proovige kodus 500 watise pirniga järgi. Tund aega. Et kohalik low-tech/no input scene on olemata, seda enam hea meel tõdeda, et vastava suuna esindaja Tallinnast MKDK recordsist leiti. Varemgi eksperimentaalakustiliste projektidega töötanud Unison kasutab ohtralt vana head analoogtehnikat, lintmakkidest india päritolu trummimasina ja viiulini. Andunud mootorratturitest multimeediakunstnikud seovad heli illustratsioonidega mootorrataõpikust, vahetades viimased ühel hetkel välja Max ja Moritz- koomiksiga. Mihkel Kleisi süntesaatorikvintett kostab kolmandasse kõrva nagu ava- kosmos meats Zappa, kellel kitarr ja trummid enne kontserti süntide vastu ära on vahetatud. Kismabande kohapeal sündiv ja kaduv muusika hakkab tõesti juba (nende kasuks) kismat meenutama ja Pluus Brothers trikitab elektrobillyt. Rainer Jancise vaba impro Üle nelja aasta kodumaa kontsertlavadelt puudunud Jancis on kaasa võtnud kreeklasest orelimängija ning ameeriklasest trummari. Neljandaks bändiliikmeks on Niguliste ja Tartu Peetri kirikute akustika, mis annab esinejate instrumente justkui algusest peale avastavale minimaalsele tehnikale naturaalse ruumimõõdu. Vaevu pille puudutavad, silitavad ja ootamatute esemetega mängivad improviseerijad ei kata üksteist registrite sageduste ega loogikaga. Kolmas sõna on lausutud. „Hea" lõpmatusest, tulevikku; selles sõnas siin ja praegu on nii palju ja nii vähe hinnangut, et sellest ei saa rääkida. Mis omakorda on „hea". Ki wa |