|
| | eesti heli Kiwa arvustab muusikat
Kontrastid, värvid ja must ruut
Ansambli Luarvik Luarvik kontsert ja avalik salvestus "Taevaväravad ja pôrguleegid" von Krahlis 21.06.2003
Mul on ikka olnud kaks veidike loomuvastast soovunelmat: esiteks osa saada suvalisel ajal ja suvalises kohas (nende endi vabal valikul) ükskôik millist Luarvik Luarvik kontserdist ja siis kuulata kuskil steriilsemas keskkonnas sellest rääkimas kôigi muusikakriitikute koondkuju filmist "Ameerika psühhopaat.".
Kuna iga LL kontsert on, teades nende vôrdelist aktiivsust ja eksperimentaalsust, omaette sündmus, olid ootused suisa erektiilsed. Ja - kosmopoeetilised tekstuurid pragunesid, kômisesid ja kajasid vaskpillihüsteerias, manades üldise psüühilise tasakaalu konfliktseid situatsioone. Saksofonil toetas fusion-combo Megan Quartet palgaline Aulis Nemvalts. No mis siin rääkida "meeldejäävatest riffidest", "pohhuistlikuseni vabast rütmikast" ja "reibas-morbiidsetest meeleoludest" vôi sellest, et Kleisi süntesaatoritest kümne minuti jooksul kostuvate käikudega tuleks môni kokkuhoidlikum elektropopi bänd läbi terve aasta. Nende iseolemine muusikas on konstruktiivsete suhetega ruum, mida teksti puhul ehk vôiks nimetada alternatiivajalooliseks.
LL-i esimesed kontserdid ülbete üheksakümnendate vaibuva lainetuse ajal olid apokalüptilised: justkui teisest, märksa avaramast metafüüsilisest kirjeldusest pärit täishulk. Ja kohe esimestest taktidest oli selge, et oma nime nad väärisid. Minu peas on nad sellest ajast ikka moodustanud risoomse seose ühe Kromanovi filmi, ühe Strugatskite raamatu ja alpinismi ja vôôrandumisega. Ärkamiseelsetel hommikutundidel ehitiste akende taga nimetan ma seda enda jaoks teatavaks mikromakro origamiks, kus mikroalpinismi ainus ôigustus kôlab: Aga need mäed on ju olemas!
Luarvikute mootorit käivitav algsôna on edasi. Ürgmasin lôpmatuse helivôngetes, see episoodi-trip on ju ikkagi tung. Emotsioonide füüsiline olemus toob kaasa energia ja aktiivsuse tôusu, vastupidavuse kasvu, peletab väsimustunde ja passiivsuse.
Antud konserdi puhul môistaks hukka vaid kristliku maailmapildi keskse opositsiooni ning sinna juurde kuuluva retoorikaga hôiskava pealkirja. Ja ärge tulge ütleme, et Huxley. Samas ei saa salata fakti, et viimase aja huvitavaima heavy-eksperimendiga said hakkama samuti nemad, makstes ühtlasi kätte kôigile, kes arvasid, et Luarvik Luarvik vôiks lisaks instrumentaalansambel olemisele olla ka vokaal-instrumentaalansambel. Nad vôivad olla mida iganes, antud juhul two-man-subculture, koostöömasin ja improvisatsioonimasin, millele veelgi avarama konteksti annavad nende kôrvalprojektid, näiteks Mihkel Kleisi "Edasi", mis môneti jätkab Luarviku algusaegade rida, viies nn vana kooli elektroonika vaimsuse kohe neljakümne esimesse sajandisse. Andres Lôo ürgheli otsingutes (mitmed neist koos *metaboriga) on otseseid allusioone muinasunele, teisalt ônnestus tal oma seni viimase sisemise vaikuse kunstiprojekti käigus sokutada üldisesse diskursusse jahe termin 'esteetiline laks'. Seal see nüüd siis ripub, justkui môni anaomaalia.
LL-i vari on seos psühhedeeliaga. Siin ent opereeritakse selles vallas juba millegi peenema, kui pelgalt kirjeldavasse kônepruuki juurdunud stiilinähtusega. Lugupeetud taju- ja/vôi loomingupsühholoogid, kirjutage neist raamat. Varsti vôib hilja olla, kuna LL on teel sinnapoole, kus kirjutatakse tühjale paberile. See mis enne seda toimub, on lihtsalt lahe, on meelevaldne kaotsiminek, ent ilma anarhistlik-nihilistliku lahtiütlemiseta. Siit vôiks jôuda juba ühe klassikalise definitsiooni juurde: tähendus kaob, et asenduda uue ja suurepärasega (splendid one), mis rekonstrueerib môtte ja aistingu suhte. Sümbolid, môtted ja peidukontseptid saavad jälle tagasi kontrastideks, värvideks ja mustaks ruuduks, kuigi vahepeal on peegleid kasutades väike malemäng läbi viidud. Eelpool mainitud Kromanovi filmi lôppkaadreid jälle ja jälle üle vaadates ei tule mu silmi enam seniseid pisaraid, sest - piloot on ju elus. Mihkel Kleis/Edasi/Briljantkäed/Michael Cleis’s Fatal Beat
"Quest for Fire/Visit to Minotaur" 2003 Reisi juhatab sisse ärksa moega ent môtlikult projekti Briljantkäed "Ojast jôkke, jôest merre", egotripp looduse ja linna vahelises eikellegimeeleolus. Paigaga suhe loodud, asub autori järgmine tähestiku järjekorras paiknev alterego Fatal Beat väikese keemilise sissejuhatuse järel "Minotaurust külastama". "Laipade magades laibad veritsevad" teeb autorist lennuohvitseri mütsi ja kitsa nahklipsuga poseeriva autisti, kes toodab koos laiemale avalikkusele vähetuntud küberpanki Chopperiga ekstsentrilist digitaalhevi, arendades ühtlasi black metali(!) (Burzum, Darkthrone) epigoonlust . Sometimes it’s called Edasi. Uuendusliku muusika trend on tähendustest ja esindustest loobumine, Kleisi muusika tsirkuleerib samuti vabalt, ent tema armastatud literatuursete pealkirjade kirjeldav vôi vihjav loomus on kompositsioonide teljeks ja helikordide fiiling. Sündi- ja raalipôhise progre vahetab välja fusionista "Püüe klassifitseerida kaost"; nagu sellest veel vähe poleks, intalleeritakse publiku paremasse ajupoolkerasse üks senitundmatu kamber, kus keegi (trummar Margo Pajula) eriti tähendusrikkalt haihätil klôbistab. Kuidagimoodi ônnestub Kleisil rajumates episoodides umbes kuuel süntesaatoril erinevaid käike mängida, seda isegi laividel. Iga avang on avangardistlik, niipea kui öeldakse "üks", öeldakse kohe "null" ja kunagi pole tegu enam sama nulliga, see on nüüd nn friik null, mis seob loogiliselt (kokku, oma kohale): 1) Kontseptuaalsed, muusikasisesed progressi paradoksid. 2) Müstilised tajuprotsessid, mille lôpmatu edasi-skeem oleks samaaegselt teooriaga tekkivad kohesed tôestused/tühistused . 3) Hôllanduslikud fiilingud, mille tähendust mulle jätkuvalt meeldib käsitleda isevärki alternatiivajaloona, sisevaadetena igavese edasinaasmise vôimalikusse ja mikroaegadesse, sellel plaadil esindamata bändi Luarvik Luarvik puhul ma seda jätlikult 0,1980ndateks nimetan. 4) Idabloki youngsteri frustratsiooni, kes uue maailma simulatsioonimägedel rallimise asemel sinise plastmasskosmonaudiga mängima pidi: eksperimentaatorlik mänguasjalôhkuja vaim on ligi. 5) Kon-tsentreeritud hedonismi, veenuse psühhedeelilistes karusnahkades. Süntesaatorit mängides sôrmeotstest päikesekiiri pritsivast Autorist peegeldub visioon, millele järgnetakse edasi justkui kotkas sinitaeva all, kuigi tumeda meele petlikud illusioonid ilmuvad tontlike pôôsastena tee äärde, aga see friikhorrori punkklassiku Suicide’i ja Alan Vega "teemaga" kattuv morbiidsus on helisse jälje jätnud kui vôitlus karmaga. Kohvirecordsi paljukiidetud Galaktlaniga apdeiditakse süvitsi raalimuusika arhailist kosmogooniat, elektroonilise muusika spetsialist Aivar Tônso (kes samuti kunagi Edasiga kollabureerunud) nimetaks lugu "Kuninglik jaht" ilmselt silmagi pilgutamata ulmemuusikaks; Kleis ei unusta oma süntesaatoriga varustatud muistse sôdalase missiooni ja aina lôhnavamaks läheb. Plaadi presentatsiooniga samaaegselt avatakse EKA galeriis assamblaazhinäitus Minu Vôitlus, millega seoses tekib ôhku rippuma naiivne naeratus, aga protestist ja progest peegeldub tuleviku ajalugu. Pastapliiatsiga luuletav jumal (külalisesinaja Peeter Sauteri) hääl arutleb seesuguse üle sound-text compositsioonis "Peeglite kasutamisest malemängus", kus foneetiliste nihetega luuakse toksideeliline metafüüsikatund; plaadi omaküllasele audiokommunikatsioonisüsteemile lisatakse täiendav sisusubstants, üks eksistentsiaalne môôde. Situatsioonist vôôrandumine/vôôrandustumine on teinud pesa tekstuuride esteetikasse, idee pealkirjas vihjab peegelfaasile ja selle varitsemisele kui (edasi-)liikumapanevale teadmisele, keskmisest ilmast väljumisele, see on Kleisi one-man-subculture’i keskne rituaal, suur algustäht ja strateegia. Plaati kuulates suutsin tuvastada kolm varianti: 1) Peegleid malelauale asetades luuakse vastasmängijas/kuulajas illusioon, et vigurid asetsevad teistmoodi . 2) Peegel asetatakse malelaua keskele ja mängitakse iseendaga, sisuliselt vahendades kaht identset maailma. 3) Peeglid asetatakse vastasmängija selja taha ja identifitseeritakse end temana, kasutades saadud luureandmeid suurteks kombinatsioonideks. Klaustrofoobia saab jälle tuttavad helged môôtmed helged môôtmed, kui mad genius Tarvo-Kaspar Toome vôtab välja elektrikitarri ja mängib sellel tingimatusega, mis vôiks olla Osho ekvivalents psühhedeelises muusikas, saabub finaal, kus saadakse tagasi, vabandust !Edasi! inimeseks avarusega pilgus. Kôik olid väsinud, aga ônnelikud. Taavi Tulev "Televiisor On Tuksis" (Autoplate 2003)
Tänapäeva muusikastiilide maastikul on jätkuvalt õites elektroonilise muusika
aas. Eelmisel kümnendi suurtel reividel valitsenud üksluise tehnobassirütmika
varjus arenes edasi 70ndate aastate katsetajatest alguse saanud ja tänapäeval
lihtsalt 'electronicaks' hüütav stiil, mis on nn tugitoolitehno, kodus ja
soovitavalt kōrvaklappidega kuulamiseks. Jätkuvalt populaarsust koguvat
eksperimentaalelektroonikat arendavad pisemad plaadifirmad, nagu sakslaste
Autoplate, mille uusimaks väljalaskeks on Tallinna keskkoolipoisi ülbelt
eestikeelse pealkirjaga Televiisor On Tuksis. Autoplate muide on ilmselt
parimaid küberruumis paiknevaid leibleid, tundes huvi kogu ilma lootusrikaste
artistide ja väga tänuväärselt ka nende muusika teoreetiliste aspektide vastu,
kus eelistatud on just keerulisemad ning seetōttu huvitavamad seisukohad.
Missiooni huvides on Autoplate'il veel kaks nn sister-label'it, netiraadio ja
elektrostiili portaal Nullvoid. Ja ilmselt on puhas juhus, et kodumaal kentsaka
artistinime Wochtzchee taha peituva Taavi isa on maailmakuulus helilooja Toivo
Tulev. Tuksis telepurk sisaldab 13 lōiget, konstruktsiooni, kokkupōrget (et
mitte kasutada vanaema kōnepruuki kuuluvaid sōnu 'lugu' vōi 'laul') uue kooli
elektroonilise folkloori vallast. Käsikäes on nii kōrvulukustav raevukus kui
dramaatiline meloodia, teisal jälle ülimalt ebatavalised helid ja
ebaloogiliselt kokkukeevitet unelaul. Iseloomulikult läbivad on hell jultumus
ja magusmōru flirt Juhusega. Ja see kōik, kirjelduse järgi ebakorrapära ja
kaosena tunduv suubub lōpuks maailma päästvasse Ilusse. Kogu trall käib
aadressil www.autoplate.org
|