Eredamaid helielamusi Helsingi meediakunsti festivalilt 21. – 24. XI. 2002.

“Avanto” näol on tegemist pea ainsa tõsiselt võetava ning põhjalikult komponeeritud uue meedia kunsti üritusega meie naabruskonnas. Juba kolmandat järjekorranumbrit kandev festival defineerib ennast küll eksperimentaalse muusika ja liikuva pildi sündmusena, kuid selle põhitähelepanu on ikkagi koondunud helile ja sellega manipuleerimise kõikvõimalikele aspektidele – laias laastus võiks nähtut-kuuldut määratleda kuhugi sound arti, eksperimentaalse muusika, klubiürituste ja performancei valda ja vahele.
Tänavuse “Avanto” programmi iseloomustas läbimõeldus ning lai ajaline ja geograafiline haare. Taas toodi orbiidile soome elektroonilise muusika pioneeri Erkki Kurenniemi helitööd ning inglanna Lis Rhodesi omas ajas eksklusiivne ja uuenduslik videolooming. Samas andsid etendusi ka Pan Sonic ja Semiconductor, klubiõhtuid täitsid hulk DJsid ja VJsid, esinejate partii varieerus Helsingist Montrealini ja Londonist Moskvani. Kogu festivali külastades moodustus lõpuks mitmedimensiooniline üldpilt kaasaegsest helikäsitlusest, soundist kunstis ja muusikas üldse.
“Avanto” on friiklik helikunstiüritus, mida publik hoomab kõrvatroppides. Kaasaegne profaanne, elektrooniliselt modifitseeritud muusika, mis vastandub lähenemisviisis helile kui ehitusmaterjalile teravalt klassikalise muusikaga (sh. ka contemporary classicsiga), tegeleb eelkõige heli kui füüsikalise fenomeniga, kus manipuleerimiseks on vajalik selge teadmine asjade korrapärast, mitte perfektne pillimänguoskus. Heli kontseptuaalsete omaduste rõhutamine (lainepikkus, interfents, heli visualiseerimine, soundscape) iseloomustaski “Avanto” programmi.




















Vaevu kuuldavad helid
Heli kontseptuaalse kvaliteediga tegeles oma laivil Briti loominguline kollektiiv Semiconductor, kes tegi heli- ja pildi performanceite seeria, kus heli genereeris vastavalt oma iseloomule animatsiooni. Vahest kõige paremini tabas märki ja andis hea tunde oma ideelise resonantsiga performance “Earthquake films”, kus maavärinast tekkivaid maalihkeid kõrvutati helilainetega, mis mõlemad võivad teatud volüümi korral olla purustava jõuga.
Elektroonilise muusika esituste puhul näis läbivaks teemaks olevat ruumi problemaatika. Franz Pomassli heliinstallatsioon MUU galeriis ei kujutanud midagi vaatamisväärset: ühele konkreetsele sagedusele reguleeritud lakkamatu heli voogas valgustamata galeriisse ning heli ja selle refleksioonide põhjal võis järgi aimata ruumi. Kunstnik oli galeriisse tekitanud soundscapei, millest pikkamisi joonistus ruumi iseloom; heli abil on võimalik ruumis orienteeruda ning sel moel ka teoses osaleda. MUU galeriis said tajutavaks heli need omadused, mida meie kõrv igapäevases elus enese ümber registreerida ei suuda või millele tähelepanu ei pööra.





















Osa esinejaid kaldus oma helikasutusstrateegialt kehakunsti valda: nende esinemiste keskmes on inimese valulävel balansseerimine ning minimaalse iseloomu ja maksimaalse volüümi kaudu füüsilise kogemuse pakkumine. Helikogemust võimendas veelgi performanceite valgus- ja pildikasutus. Üheks selliseks esinejaks oli CM von Hausswolff Rootsist, kelle helietenduse ainus tegelane oli astmeliselt tugevnev organiseeritud müramäng, mille tekitatud füüsilise valuga kõrv visalt, kuid kindlalt kohanes ja harjus.

Etendust valgustasid tumepunased võimsad prozektorid, mis olid publikule otse näkku suunatud, ning mõjusid ühtaegu ebamugavalt ja mõnusalt soojendavalt. Performancei lõppu polnud enam kuulata tarvis ja võimalikki, kuna heli muutus otseselt kogu füüsisega tajutavaks kogemuseks. Kontserdil oli füüsiline efekt: see kujunes kuulaja keha taluvuse piiride treeninguks ning oma organismi jälgimise protsessiks olukorras, kus seda pommitavad tohutult intensiivsed helilained.
Festivalil oli ka väike meediaarheoloogiline ambitsioon – kaevata välja ja esitada taas experimental electro varajasi progressiivseid palu ning tekitada sellega analoogesteetika nostalgiat.
Üks meediakunsti ajaloo seisukohalt huvitavamaid programme oli Lis Rhodesi retrospektiiv. Tema 1970ndatel loodud 16mm filmi keskmeks on tõlkimise ime: kuidas visualiseerub heli filmilindil? Helilaine, lainepikkus, võnge ja vibratsioon ning sellest genereeritud pildid ongi video sisuks. Rhodes haakub tugevalt Anemic kino traditsiooniga, kus Marcel Duchamp eksperimenteeris esmakordselt nn. optiliste masinatega. Omamoodi kõnnivad Rhodesi videod op- ja kineetilise kunsti järellaines, tema filmide peategelane on heli, mida saadab pildikangas ja mustrimaastik, konkreetsete visuaalsete omadustega nähtus. Ei puudu ka heli ja pildi konkreetne suhe ja rollijaotus, mille kunstnik on kindlakäeliselt paika pannud.
Kaasaegse kunsti puhul on vaat et kohustuslik rääkida tähendusest. Kuidas läheneda nii füüsiliselt nüansseeritud nähtustele nagu light, food või art of smell nii, et tähendust ei puudutaks?

Rael Artel
http://moskva80.com


























[plumb] "Ondulation" helilained vedelmassis

fotod on kopeeritud Avanto festivali kodulehelt aadressil avantofestival.com