LUGEMISRÜHM on väärtuslikum osa haridusest, millel pole midagi tegemist punktisüsteemi ja akadeemilise karjääriga -- seda kutsutakse reading-group´iks.  Mitte-hierarhiline inimeste kogum, kellel on ühised huvid ja vajadus oma mõtteid update´ida, läbi arutada ja proovile panna. Võimalus suhestustuda oluliste teemade ja tekstide reaalajas, nüüd ja praegu,  Vajadus lugemisrühmade järele tekkis planeerides üritusteseeriat 1+1=1, mis eeldab regulaarseid asjalikke kokkusaamisi ja elavat tagasisidet, selleks et tekiks võrgustik asjaga lähemalt seotud inimestest. Milleks - et kutsuda kokku tegelasi, kes hoolivad konkreetsetest teemadest rohkem kui teised. Ei mingeid meiling-liste ja anonüümseid sõnumeid. Aluseks on konkreetsed kohtumised ja tekstid, mida kõik on eelnevalt läbi lugenud ja ette valmistanud. Nende ümber keerlevad vaidlused, mis üritavad abstraktsemaid ja teoreetilisemaid ideid kohalikku konteksti konverteerida nende üle vaielda. Lugemisrühm toob kokku inimesi, kes ei pea paljuks korra kahe nädala tagant oma koorikust välja tulla, et lugeda ja arutada koos valitud tekste. Lugemisrühmast peaks ajapikku kujunema ajukatel ja infopank, ajutine vabatsoon ilma pagunite ja kraaditeta hariduses. Erinevalt ükskõik millisel tasemel koolisüsteemist, kus õpetaja ja õpilase vahel on alluvusel ja  kohustusel põhinev suhe, üritame luua vabatahtlikkuse alusel toimivat organisatsiooni-organismi. Lugemisrühmas on meil pigem kordineerija ja algataja roll ning  igal osalejal on võimalus enda poolt teistele lugemiseks ja arutamiseks tekste pakkuda.

Olukorras, kus televisioon on endale kahmanud peaaegu kogu neljanda võimu ja muutunud unifitseerivaks jõuks, mis keedab madalaima ühisnimetaja baasil vasak ja parempoolsetest ühte putru, on oskusest telekeelt lahti muukida ning olla teadlik oma teleõigustest saanud poliitilise alghariduse küsimus. Igasugune nõudlikkus meedia suhtes, suhtemine võrdselt aluselt, eeldab meediaspetsiifilist kirjaoskust.  Aga mis siis, kui meil ei tule enam pähegi esitada meediale omapoolseid tingimusi?

Vesteldes filosoof Bernard Siegleriga üheksakümnendate lõpus viimaks ka inglise keeles ilmunud intervjuuderaamatus “Echographies of Television” osutab filosoof Jacques Derrida ühele kaasaegse intellektuaali põhiprobleemile:  kuidas on võimalik hakkama saada televisiooniga? “Intellektuaalid, õpetajad või kirjanikud, kellele on oluline tähelepanelikult jälgida seda, mida nad välja ütlevad ja kes peavad vajalikuks liikuda oma mõtetega edasi samm sammult, tunnevad nagu alluksid nad selles küsimuses korraga kahele vastandlikule jõule. Ühelt poolt annavad nad endale aru, et nad ei tohiks lasta end lõplikult ära lõigata avalikkusest, mida tänapäeval suures osas valitseb kõige üldisemalt televisioon. Kuid teiselt poolt on neil harva võimalik tele tootmisviise – võtame näiteks ainult lindistamise ja unustame hetkeks montaazhi ja levi –  oma spetsiifilistele nõudmistele kohandada.” Improviseeritud vestluses kaamera ees on filosoofid olukorras, kus nad puutuvad vahetult kokku tehnoloogiaga, mille üle nad arutavad, keskendudes küsimusele “et mida tähendab see, kui me räägime käesolevast hetkest, juhul kui seda juttu salvestatakse nagu “live´i””. Sarnasest lähtekohast, küsimusepüstitusest, et “kas televisioonis rääkimisest tuleks ehk üldse loobuda”, alustab oma raamatut “Televisioonist” ka sotsioloog Pierre Bourdieu. Ka tema tunnistab, et püüd püstitada televisioonis küsimusi televisiooni enda kohta on veidi paradoksaalne, kuna “üldiselt ei saa televisioonis kuigi palju öelda, eriti mitte televisiooni kohta”. Kuid mõistagi on need mõtlejad, kasutades oma autoriteeti, endale välja kaubelnud need teatavad tingimused, mille puhul nad peavad televisioonis esinemist mõttekaks. Toon esmalt näite Bourdieu´lt: “Tänu Collège de France´i audiovisuaalsele osakonnale võin ma täna kasutada täiesti erandlikke võimalusi. Esiteks, minu aeg pole piiratud; teiseks, minu jutu teema pole ette antud – valisin selle vabalt ja võin seda ikka veel muuta –; kolmandaks, siin pole kedagi, kes kutsuks mind korrale, nagu tavalistes saadetes, tehes seda tehnilistel põhjustel, või sellepärast, et “vaataja ei saa aru”, või moraali ja sündsuse nimel vms. See on täiesti eriline olukord, sest, kui kasutada moestläinud keelt: ma valitsen tootmisvahendeid, mis pole sugugi tavaline. Kui rõhutan, et mulle pakutud tingimused on erandlikud, ütlen sellega juba midagi televisioonis rääkimise tavaliste tingimuste kohta.”  Intrigeeriv on nii Derrida kui ka Bourdieu konkreetsete tekstide puhul aga just see, et nad on ise sündinud meediumis, mida nad kritiseerivad – tegu on kaamera ees korraldatud sõnavõttude transkriptsioonidega.

Meediaühiskonna varjatud tsensuuri analüüsides keskendub Pierre Bourdieu saatejuhtide demagoogilistele võtetele, millega nad kehastuvad publiku hääletoruks. Katkestades intervjueeritava juttu lausega – “Ma ei saa aru mida te tahate öelda” – “ei anna saatejuht mõista mitte seda, et ta on idioot, vaid et keskmine televaataja, keda peetakse idioodiks,  ei saa aru. “Mul on õnnestunud kindlaks teha,” kinnitab Bourdieu,  “et  inimesi, kelle nimel see tsensori roll enesele võetakse, vihastavad need katkestused kõige enam.”

Jacques Derrida rõhutab üht “pisikest” nüanssi, mis sõnavabaduse “väljenduslikule sisule” orienteerudes kergesti tähelepanuta jääb, nimelt, et oluline pole mitte ainult see, et saaksime ära öelda seda mida tahame, vaid et saaksime rääkida sellises tempos nagu me ise valinud oleme, kontrollides oma kõnet ja mõtete rütmi. Vastasel korral pole üldse mõeldav kõige olulisematest asjadest rääkida. Sedalaadi varjatud tsensuur ei keela meile ealeski ühtegi teemat, kuid annab ometi tungiva leebusega mõista, et peaksime mõne telehetkega efektse Endlösung´ini jõudma. Juba kaamera, ehk siis lindistamise fakt ise, justkui pressiks meilt sõnu ja järeldusi välja kiiremini, kui see harjumuspärases filosoofilises väitluses kombeks. Meediaühiskonnas on allumine telespetsiifilise kiirmõtlemise diktaadile aga saanud normiks ja kaamera ees nihelev kärsitu on selle juba ette omaks võtnud. Just seetõttu on Derrida otsustanud tegeleda ajaga, mis antud kontekstis saab kohemaid tähenduse eetriajana: “Mõeldes oma ajast, eriti kui võetakse see risk ja kasutatakse võimalust rääkida sellest avalikkuse ees, tuleb tänapäeval, isegi rohkem kui kunagi varem, tõdeda, et kõnelemise aeg ise on kunstlikult toodetud. See on artefakt. Juba oma toimumises on see meediamasinavärgi poolt avaliku zhestina kalkuleeritud, piiratud, formaaditud, initsieeritud (kasutame neid väljendeid, et saaksime kiiresti edasi liikuda). See vääriks vaat et lõputut analüüsi.  Kes siis veel mõtleks tänapäeval oma ajast või veel enam, võtaks sellest rääkida, ilma et ta pööraks tähelepanu avalikule ruumile ja praegusele poliitilisele olukorrale, mille stuktuuri ja sisu teletehnoloogia, ehk kõik see, mida nii häguselt informatsiooniks või kommunikatsiooniks kutsutakse, kogu aeg muudab.”

Käesoleva refereeringu algmaterjalid pärinevad ürituse 1+1=1 telemeedia lugemisrühma tööst.. Analüüsides televisiooni ning televirtualiseerunud demokraatia toimemehhanisme, pole midagi olulisemat, kui võimalus lasta hetkeks lahti reaalajas produtseeritud sündmuste, uudiste, vajaduste, reportaazhide realiteedist, pidurduse ruumi tekitamine. Rühm inimesi, kes käivad omal vabal tahtel regulaarselt koos, et lugedes ja kommenteerides valitud tekste televisioonist oma meediaspetsiifilist kirjaoskust suurendada, on üks võimalik tehnika, millega töötada vastu telemeedias toimivale reaalaja diktaadile.

 

Hanno Soans, 11. 03. 2003